34. peatükk
Heelaman ja 2000 noort sõjameest
Ammoni rahvas oli tõotanud Jumalale, et nad ei võitle enam kunagi. Nad elasid nefilaste lähedal ja nefilased kaitsesid neid.
Kui Ammoni rahva vaenlased nefilasi ründasid, tahtis Ammoni rahvas murda oma tõotust ja aidata nefilastel võidelda.
Heelaman ja teised nefilaste juhid ei tahtnud, et Ammoni rahvas murraks Jumalale antud tõotust.
Ammoni rahva noored pojad ei olnud seda tõotust andnud. Nemad tahtsid aidata nefilaste sõjaväel vabaduse eest võidelda.
Kaks tuhat nendest noortest meestest otsustas oma maad kaitsta. Nad palusid, et Heelaman oleks nende juht.
Need noored mehed olid vaprad, julged ja tugevad. Nad olid samuti ausad ja usaldusväärsed ning pidasid Jumala käske.
Heelaman viis oma kaks tuhat sõjameest lahingusse. Ta kutsus neid oma poegadeks ja nemad kutsusid teda oma isaks.
Heelamani pojad ei kartnud, kuigi polnud varem kunagi võidelnud. Nende emad olid õpetanud neid Jumalasse uskuma ja lootma Jumal abile.
Heelaman ja tema sõjamehed pidasid laamanlastega mitu lahingut. Need noored mehed kuuletusid kõigile Heelamani käskudele.
Nad võitlesid vapralt ja aitasid vaenlase minema ajada. Heelaman nägi pärast lahingut, et kõik tema pojad olid saanud haavata, aga mitte ükski ei olnud surma saanud.
See oli ime. Heelaman oli väga rõõmus. Ta teadis, et neid noori mehi kaitses nende suur usk Jumalasse.