Ta murdis surma köidikud

Ühel õhtul, kui lapsed väiksed olid, lugesime ühekoos pühakirju. Lugesime Päästjast ja arutlesime selle üle, et Ta mitte kunagi ühtegi viga ei teinud.

Õhtul, kui mu naine meie kolmeaastast tütar Susie’t magama pani, vaatas laps emale otsa ja ütles: „Emme, ühe vea Jeesus tegi.”

„Mida sa silmas pead?” küsis ema.

„Ta tegi midagi katki,” ütles Susie.

„Mille Ta katki tegi?” küsis mu naine üllatunult.

„Jeesus tegi katki surma köidikud,” vastas Susie.

Mu naine mõistis, milles asi. Nad olid koos Susie’ga palju kordi laulnud Algühingu laulu „Kuldsel kevadpäeval” ja lapsele olid meelde jäänud laulu sõnad: „Kuldsel kevadpäeval, Jeesus ärkas üles. Lahkus külmast hauakambrist ja murdis surma köidikud.”¹ Mu naine seletas lapsele, et surma köidikute murdmine tähendab, et Jeesus ärkas surnuist üles ja seeläbi võime meiegi pärast surma edasi elada.

See jutuajamine andis mulle ja mu naisele mitmeid võimalusi õpetada oma tütardele Lizzie’le, Susie’le ja Emmale, mida tähendab meie jaoks lepitus. Susie’l oli õigus: Jeesus murdis surma köidikud. Kuid see ei olnud viga. See oli suurim kingitus, mida Ta meile võis anda!” (Vt ÕL 14:7.)

Päästja suri ja tõusis surnuist, et vastavalt oma õigemeelsusele võiksime meie elada taas koos oma Taevase Isa ja oma perega. Kui oleme väärilised, tuleb päev, mil võime nautida surematuse ja igavese elu õnnistusi. Ma olen tänulik, et Jeesus midagi katki tegi, et Ta murdis surma köidikud!