Ma näen teda jälle

Isa tekitas kõigis meis, oma lastes, tunde, et me oleme erilised. Ta armastas meid ja oli kiire andestama. Ta andis endast parima, et igaüks meist oleks ikka õnnelik, ning meile sai selgeks, et ta soovis meile parimat. Armastasin teda väga.

Kui ma kuuendas klassis käisin, hukkus mu isa autoavariis. Olime murest murtud. Peres valitses suur tühjus. Isa oli olnud see, kellele ma toetusin, kelle poole pöördusin, kui mul oli probleeme. Selle asemel, et abi otsida, lasin ma vihal ja valul võimust võtta. Jõudsin lõpuks otsusele, et selles, mis juhtus, oli süüdi Jumal. Ma ei lugenud pühakirju ega palvetanud enam. Käisin kirikus ainult seetõttu, et ema tahtis. Püüdsin oma Taevasest Isast kaugele eemale hoida.

Siis läksin ma esimest korda Noorte Naiste laagrisse. Tore oli leida uusi sõpru, aga pühakirju ma ikkagi ei lugenud. Viimasel õhtul oli meil tunnistuste koosolek. Tundsin midagi, mida polnud juba ammu tundnud: tundsin Vaimu. Imetlesin tüdrukuid, kes tõusid ja oma tunnistust jagasid, mina aga jäin istuma, kuna arvasin, et mul tunnistust ei ole. Äkitselt tundsin, et pean ka ise püsti tõusma. Avasin suu, teadmata, mida öelda. Ütlesin siis, et mul oli Noorte Naiste laagri üle hea meel. Seejärel kuulsin end ütlemas, et tean, et Jeesus Kristus suri minu eest ja et mu Taevane Isa armastab mind ning et Kirik on õige.

Mind valdas erakordne rahutunne. Selle kogemuse tõttu saan ma öelda, et tean, et ma näen oma isa jälle tänu Päästja lepitusele ja ülestõusmisele.