Ehk peaksime palvetama

1975. aasta kevadel elasime me Lääne-Saksamaal keset kauni Reinimaa-Pfalzi liidumaa haljendavaid rohumaid. Ühel vihmasel pühapäeval kirikust koju sõites nägime metsaserval porri vajunud autot. Pidasime kinni. Tihedavõraliste puude ja läheneva öö tõttu oli metsa all juba päris pime.

Tegime ümber porrivajunud auto ringi ja läksime enda oma juurde tagasi. Ehamatus oli suur, kui avastasime, et ka see oli poris kinni. Tagurdada ei saanud, sain ainult edasi metsasügavusse sõita. Olin metsateedel varemaltki sõitnud ja teadsin, et enamus neist on omavahel seotud ja jõuavad lõpuks tagasi maanteele. Sukeldusin pimedusse.

Peagi mõistsin, et olin teinud vale otsuse. Kitsas ja lige tee oli täis sügavaid poriseid auke ja viis meid aina sügavamale ja sügavamale pimedasse metsa. Püüdsin hoida kiirust, sest kartsin, et kui seisma jääme, jääme porisse kinni. Märkasin eespool väikest kõrgendikku, mis paistis olevat küllalt kõva, et auto raskust välja kannatada. Pidin porist välja saama, et võita aega ja otsustada, mida teha edasi. Andsin gaasi. Auto sööstis ettepoole ja me olimegi porist väljas.

Seiskasin mootori ja ronisin välja. Ilma tuledeta ei näinud ma mitte kui midagi. Panin esituled põlema, võtsin taskulambi ja, vaadanud auto üle, otsustasin, et kõige mõistlikum on võtta veel pisut tagasi ja seejärel hooga tuldud teed pidi metsast välja kihutada.

Tagurdasin, andsin gaasi, sööstsin teele ja vajusin mutta. Nüüd olime tõelises hädas. Ümberringi pime mets ja vaikus, autos mina naise ja kolme hirmunud lapsega.

Pöördusin abikaasa poole ja küsisin, kas temal on mõni mõte, mis meid metsast välja aitaks. Viivu aja pärast ütles naine: „Ehk peaksime palvetama?” Lapsed rahunesid peaaegu hetkega. Laususin alandliku ja samas meeleheitliku abipalve. Palve loetud, tuli mulle pähe päästev mõte: „Kui paneks rehvidele ketid peale!”

Mu kallis naine seisis, pühapäevakleit seljas, 25 cm sügavuses poris ja hoidis taskulampi, samas kui mina puhastasin paljakäsi tagarattaid ja panin neile kette peale. Usu ja kindlameelsusega ütlesime me veel ühe palve ja käivitasime mootori. Aeglaselt roomas auto läbi pori tagasi suurele teele.

Elevil, et oleme porist ja pimedusest pääsenud, olin peaaegu unustanud, kes meid metsast välja aitas. Meie viieaastane tütar tuletas mulle seda meelde, öeldes: „Issi, kas niiviisi Taevane Isa vastabki meie palvetele?”