Ma suren!

Töötasin õena operatsioonijärgses ärkamispalatis. Ühel päeval helistati mulle patsient Billi asjus, kes just oli operatsioonilaualt tulnud. Ta oleks pidanud minema intensiivravi osakonda, kuid saadeti minu juurde, sest intensiivis polnud ruumi.

Peagi oli patsient koos oma perega kohal. Tundsin kergendust, kui nägin, et ta on ärkvel, olukorrast teadlik ja oluliste vaevusteta.

Kontrollinud kõiki elulisi näitajaid, tutvustanud talle ja ta perele palatit, astusin koridori, et täita ära patsiendikaart. Samal hetkel, kui olin asunud kirjutama, kuulsin kellegi häält ütlemas: „Mine palatisse tagasi.” Katkestasin kirjutamise ja vaatasin selja taha. Kedagi polnud. Mõtlesin, et olin seda ette kujutanud, kuid siis kuulsin sama häält teist korda – sedakorda valjemini.

Jooksin Billi palatisse ja avastasin, et ta kael on punsunud kahekordseks ja tal on raskusi hingamisega. Mõtlesin, et unearter on lõhkenud, surusin parema käega tema kaelale, vasemaga helistasin teda opereerinud kirurgile. Kirurg ütles, et saadab otsekohe brigaadi Billi järele. „Ja ära oma kätt ära võta!” ütles ta.

Käsi Billi kaelal, märkasin voodi kõrval tuttavat Kiriku raamatut. „Olete Kiriku liige?” küsisin.

Bill üritas noogutada ja ütles, et on Atlanta templis talituste läbiviija. Ta pilgutas silmi, et vabaneda pisaratest ja ütles: „Ma suren!”

Ütlesin, et ei ta sure ja lisasin kindlal häälel: „Kuu aja pärast abiellun ma Atlanta templis ja sina oled ka seal.” Saabus kirurgiabrigaad ja viis Billi minema.

Kogu järgmise kuu olin hõivatud ettevalmistustega pulmadeks ja olin Billi sootuks unustanud. Tuli välja, et tal oli olnud allergiline reaktsioon ühe ravimi peale. Kui matroon mind mu pulmapäeval pitseerimistuppa saatis, nägin tuttavat nägu: Billi naist Georgiat. Kui ütlesin talle, et algamas on minu abiellumistalitus, läks ta Billi otsima. Mõni hetk enne talituse algust avanes uks ja sisse astus Bill. Pärast nädalatepikkusi peavalusid, iiveldust ja kurnatust tundis ta end tol päeval piisavalt hästi, et templisse sõita, teadamata, et tegemist oli minu pulmapäevaga.

Kaks aastat hiljem kutsuti mind ja mu abikaasat Nashvilleʼi templisse talituste läbiviijateks. Kui ametisse asetamiseks templisse saabusime, avas üks härrasmees mulle ukse ja ütles: „Tere tulemast Nashvilleʼi templisse!” See härrasmees oli vend Bill.

Teenisime koos kolm aastat. Bill rääkis kõigile, et olin ta elu päästnud, kuid mina teadsin, et teda päästis Issand, kes samal ajal õpetas mulle, kui tähtis on pöörata tähelepanu Vaimu õhutustele.