Lootus on lepituses

Ma olen kohanud inimesi, kes on kaotanud lootuse. Nad tunnevad, et meeleparandus on nende jaoks võimatu ja andestust nende jaoks ei ole. Nad ei mõista lepituse puhastavat jõudu. Ja kui mõistavadki, pole nad aru saanud, milline tähendus on nende jaoks Jeesuse Kristuse kannatustel Ketsemani aias ja ristil. Kui keegi meist kaotab lootuse puhtaks saada, kahandab ta sellega Tema kannatuste sügavust, mõjuväge ja ulatust.

Aastaid tagasi pidin vestlema vaia konverentsil ühe 21-aastase noore mehega, et otsustada, kas ta on vääriline teenima misjonil. Tavaliselt üldjuhid sel puhul tulevaste misjonäridega ei vestle, nii et olukord polnud just päris tavaline. Kui olin läbi lugenud taustinformatsiooni selle kohta, mis sellise olukorra oli tekitanud, hakkas mu süda valutama. Sellel poisil olid selja taga tõsised üleastumised. Ma imestasin, et mul üldse paluti sellise inimesega vestelda, sest polnud ju kuigi tõenäoline, et ma talle misjonileminekuks soovituse annaksin.

Läksin laupäeval õhtuse konverentsikoosoleku lõppedes vaia juhataja kabinetti, mis vestluse toimumise kohaks oli määratud. Ei möödunud palju aega, kui uksest astus sisse nägus, lausa imelise välimusega noormees. Ma ei teadnud, mida öelda, sest paistis, et noormees tahab minuga rääkida, minul aga oli ees kohtumine selle probleemse noore mehega. Siis ta tutvustas end mulle. Selgus, et tema oligi see noormees, kellega ma pidin kohtuma.

Kabineti privaatsuses esitasin ma talle ainult ühe küsimuse: „Miks ma pean sinuga vestlema?”

Noormees jutustas mulle oma minevikust. Kui ta jutustamisega lõpule jõudis, hakkas ta mulle selgitama oma tegusid ja läbielamisi. Ta rääkis lepitusest ning selle lõpmatust väest. Ta jagas oma tunnistust ja avaldas oma armastust Päästja vastu. Ja siis ta ütles: „Ma usun, et Päästja isiklikud kannatused Ketsemani aias ja tema ohverdus ristil olid sedavõrd võimsad, et suudavad päästa isegi minusuguse mehe.”

Tema alandlikkus liigutas mind ning Vaimu vägi pani mind ütlema: „Ma annan sulle soovituse, et võiksid minna teenima Jeesuse Kristuse nimel.” Ja lisasin: „Tahaksin sult paluda ainult üht asja; ole parim misjonär kogu Kirikus! See on kõik.”

Kolm või neli kuud hiljem olime me õde Edgley’ga kõnelemas misjonäride koolituskeskuses. Koosoleku lõppedes vestlesin parasjagu misjonäridega, kui silmasin tuttavat nägu.

„Kas te mäletate mind?” küsis see tuttava näoga mees.

Olin kimbatuses ja ütlesin: „Andke andeks, te paistate tuttav, aga ma ei suuda meenutada…”

Siis ta ütles: „Lubage mul teile meelde tuletada, kes ma olen. Ma olen koolituskeskuse parim misjonär.” Ja ma uskusin teda.

Selle noore mehe lootus ei põhinenud üksnes teadmisel ja tunnistusel lepituse väest, vaid ka selle anni kohandamisel iseendale. Ta mõistis, et see ohverdus oli tehtud isiklikult tema eest. Ta mõistis lepituse väge ja lootust, mida see annab, kui kõik tundub olevat kadunud.