Tundsin, et pean tulema

Kaks ja pool aastat pärast mu ristimist Argentiinas Buenos Aireses kumisesid mu kõrvus ikka veel ühe vanema sõnad, kes oli mind õpetanud: „Ma tean, et sa oled misjonär.” Mul oli meeles ka vägev vastus, mille olin saanud, kui palvetasin, et saada teada, kas tunne, mis mu südant valdas, on ikka õige. Olin 20, kui mõistsin, et pean hakkama valmistuma misjoniks.

Aga mis misjonär mina olen? Ma ei sarnane üldse nende kenade noorte meestega, kes mulle evangeeliumi õpetasid. Ja kuidas ma saan töölt ära tulla? Kus ma elama hakkan, kui koju tagasi tulen? Sellist elukohta nagu mul oli väga raske leida, olgugi et tegu oli vaid pisikese toakesega kellegi majas.

Ühel õhtul valdasid mind koduteel needsamad tunded ja kõhklused. Koju jõudes püüdsin otsusele jõuda. Põlvitasin, et palvetada ja abi saada. Palvetamise juures tundsin sundust, et pean minema Leonardo juurde, kes mulle kurbadel hetkedel alati toeks oli olnud.

Ma ei tahtnud teda keset ööd üles ajada ja loobusin sellest mõttest. Teadsin, et ta ärkab hommikul vara, et tööle minna ega tihanud sel kellaajal tema uksele koputada. Püüdsin selle mõtte oma peas maha suruda, kuid tunne ei andnud järele. Otsustasin seda ignoreerida.

Läksin välja, et värskes õhus veidi ringi jalutada. Siis aga meenus mulle, et olin ukse lahti jätnud ja kõmpisin tagasi koju. Astunud tuppa, silmasin Leonardot. Tundsin Vaimu ja see võttis mu hingetuks. „Mida sina siin teed?” küsisin meeleliigutusega.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Tundsin vaid, et pean sind vaatama tulema.”

Rääkisin talle oma kahtlustest seoses misjoniga. Ta jagas minuga oma tunnistust ja julgustas mind. Seejärel aitas ta mul täita misjonipabereid, mis ma järgmisel hommikul oma piiskopile viisin. Kaks kuud hiljem sain kutse Argentiinasse Salta misjonile.

Tean, et mu sõber oli tol ööl tööriistaks Issanda käes, ja tean kogu südamest, et Taevane Isa kuuleb palveid, mida öeldakse siira südame ja tõsise kavatsusega ning vastab neile.