Külastusõpetuse sõnum
Armasta, hoia ja tugevda
Tutvuge materjaliga palvemeelselt ja arutage seda õdedega, keda külastate. Küsimused aitavad õdesid tugevdada ja annavad Abiühingule olulise koha teie enda elus.
Usk, pere, trööst
Nagu Päästja nii teenivad ka külastusõpetajad õdesid ükshaaval (vt 3Ne 11:15). Teame, et oleme külastusõdedena teenimisel edukad, kui meie õed saavad öelda: 1) mu külastusõpetaja aitab mul vaimselt areneda; 2) ma tean, et mu külastusõpetaja hoolib minust ja minu perekonnast; 3) ma tean, et kui mul on muresid, aitab mu külastusõpetaja mind ilma palumatagi.1
Kuidas külastusõpetajatena teist õde armastada, hoida ja tugevdada? Järgnevalt üheksa soovitust raamatu Daughters in My Kingdom: The History and Work of Relief Society (Tütred minu kuningriigis: Abiühingu ajalugu ja töö) 7. peatükist, mis aitavad külastusõpetajatel oma õdesid teenida:
-
Palvetage iga päev tema ja ta pere eest.
-
Otsige võimalusi, et teda ja ta peret paremini tundma õppida.
-
Külastage teda regulaarselt, uurige, kuidas tal läheb, trööstige ja tugevdage teda.
-
Külastege teda ja hoidke pidevat kontakti telefoni, kirjade, e-posti, tekstisõnumite ja väikeste heategude vahendusel.
-
Pöörake talle tähelepanu Kiriku koosolekutel.
-
Aidake teda, kui tal on mure, kui ta haigeks jääb või kui tal mõni muu pakiline vajadus tekib.
-
Õpetage talle evangeeliumi pühakirjade ja külastusõpetuse sõnumite abil.
-
Olge talle eeskujuks.
-
Andke Abiühingu juhile ülevaade teenimisest ning külastatava õe vaimsest ja ajalikust heaolust.
Pühakirjakohad:
Meie ajaloost
„Külastusõpetus on saanud meie Kiriku naistele kogu maailmas vahendiks, mis aitab meil armastada, kosutada ja teenida – „tegutseda selle osavõtlikkusega, mille Jumal on [meile] põue istutanud,” nagu õpetas Joseph Smith.”2
Üks õde, kes hiljuti leseks oli jäänud, rääkis oma külastusõpetajatest järgmist: „Nad kuulasid mind. Nad lohutasid mind. Nad nutsid koos minuga. Nad kallistasid mind. … Neil esimestel üksindusekuudel aitasid [nad] mind välja sügavast meeleheitest ja masendusest.”3
Teenimise juurde kuulub ka abi ajalikes asjades. 1856. aasta sügisesel üldkonverentsil teatas president Brigham Young, et käsikärudega teerajajad on 430–600 km kaugusel sügavasse lumme kinni jäänud. Ta pöördus Salt Lake City viimse aja pühade poole, et nad neile appi läheksid ja „keskendu[ksid] vaid sellele, mida ajalikuks peame”4.
Lucy Meserve Smith on kirja pannud, et sealsamas tabernaaklis võtsid naised seljast soojad alusseelikud ja sukad jalast ning ladusid need vankritele, et need külmetavatele teerajajatele saata. Nad panid nende jaoks, kes mingil ajal oma väheste asjadega kohale jõuavad, valmis magamistarbeid ja riideid. Kui käsikärurühmad saabusid, ootas neid linnas hoone „täis tagavarasid”.5
Walter Rane. Ükshaaval. Avaldatud Kiriku Ajaloomuuseumi loal.