Lepitus ja surelik rännak

Piibli sõnastik annab meile teada, et sõna arm sagedaseks tähenduseks pühakirjades on abistav või tuge andev vägi:

„Sõna [arm] esineb sageli Uues Testamendis, eriti Pauluse kirjades. Selle peamiseks tähenduseks on jumalik viis abi või jõu andmiseks Jeesuse Kristuse heldekäelise halastuse ja armastuse läbi.

Issanda Jeesuse lepitava ohverduse tõttu võimalikuks saanud armu läbi tõuseb inimkond surematuna üles ja iga inimene saab oma keha hauast igavesele elule vastavas seisundis. Issanda armu kaudu saavad inimesed usu läbi Jeesuse Kristuse lepitusse ja pattude üle meelt parandades jõudu ja tuge teha jätkuvalt häid tegusid, millega nad vaid iseendale lootes toime ei tuleks. See arm on tuge andev vägi, mis võimaldab inimestel saada igavese elu ja ülenduse pärast seda, kui nad on andnud endast parima.”²

Arm on jumalik, taevane abi, mida igaüks meist väga vajab, et olla selestilise kuningriigi vääriline. Lepituse tuge andev vägi annab meile jõudu teha head, olla hea ja teenida rohkem, kui me iseenesest seda soovida ja suuta võiksime.

Kui ma pühakirju uurin, lisan ma sõnale arm, kui see mul ette tuleb, sõnad „tuge andev vägi”. Võtame näiteks järgmise salmi, mis meile kõigile on tuttav: „Me teame, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi.” (2Ne 25:23) Usun, et võime selle lepituse olulise tahu kohta palju õppida, kui kohates pühakirjades sõna arm, lisame sellele sõnad „tuge ja jõudu andev vägi”.

Sureliku rännaku sisuks on saada halvast heaks ja veel paremaks ning muuta koguni oma loomust. Mormoni Raamatus on hulganisti näiteid jüngritest ja prohvetitest, kes teadsid lepituse tuge andvast väest, mõistsid seda ja lasid sel väel end sel rännakul muuta. Mõistes seda püha väge üha paremini, hakkame evangeeliumi nägema palju laiemalt ja rikastavamalt, mis meid olulisel määral muudab.

Nefi on meile eeskujuks kui inimene, kes teadis ja mõistis Päästja tuge andvat väge ning lootis selle peale. Tuletage meelde, kuidas Lehhi pojad naasid Jerusalemma, et Ismaeli ja ta kodakonda endaga ühinema kutsuda. Laaman ja teised kaaskonnast, kes koos Nefiga Jeruusalemmast tagasi kõnnumaale rändasid, hakkasid Nefile vastu ja ta manitses oma vendi uskuma Issandasse. Seepeale sidusid Nefi vennad ta köitega kinni ja plaanisid ta hävitada. Pange tähele Nefi palvet: „Oo Issand, nõnda nagu mul on sinusse usku, päästa mind mu vendade käest; jah, anna mulle koguni jõudu, et ma võiksin purustada need köidikud, millega ma seotud olen” (1Ne 7:17; rõhutus lisatud).

Kas teate, mida mina oleksin palunud, kui mu vennad oleksid mu kinni sidunud? „Palun, päästa mind sellest jamast JALAMAID!” Huvitav on see, et Nefi ei palvetanud, et ta olukorda muudetaks. Ta palus jõudu oma olukorra muutmiseks. Ma arvan, et ta palvetas nõnda seetõttu, et teadis ja mõistis lepituse tuge andvat väge ning tal oli sellega seoses kogemusi.

Ma ei arva, et köidikud, millega Nefi oli kinni seotud, võluväel ta kätelt ja randmetelt maha pudenesid. Pigem arvan, et teda õnnistati suurema püsivuse ja jõuga, millest tal endal puudu tuli, ning mille järel ta „Issanda jõul” (Mo 9:17) köisi venitas, väänas ja sikutas ning lõpuks köidikud ka purustas.

Selle seiga mõte on lihtne ja selge. Kui mõistame lepituse tuge andvat väge ja rakendame seda, palvetame me ja taotleme oma olukorra muutmiseks jõudu, mitte ei palu oma olukorda muuta. Me pole enam need, kes lasevad end teistest mõjutada, me saame nendeks, kes ise tegutsevad (vt 2Ne 2:14).

Võtkem Mormoni Raamatust lugu sellest, kuidas Amulon Almat ja ta rahvast taga kiusab. Need head inimesed kuulsid keset kannatusi Issandat ütlemas:

„Ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal. …

Ja nüüd, sündis, et koormad, mis olid asetatud Alma ja tema vendade peale, tehti kergeks; jah, Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele.” (Mo 24:14–15; rõhutus lisatud.)

Mis selle loos siis õieti juhtus? Koorma raskus ei muutunud. Inimesed ei saanud tagakiusamisest tingitud probleemidest ja raskustest kohe priiks. Almale ja tema järgijatele anti jõudu, ning võimekamate ja tugevamatena tundusid neile pandud koormad kergemad. Need head inimesed said lepituse kaudu väge ise tegutseda ja oma olukorda mõjutada. Ja „Issanda jõul” juhatati Alma ja ta rahvas turvalisele Sarahemla maale.

Võib-olla te imestate: „Kuidas mõista lepituse tuge andvat väge Alma ja tema rahva loo kaudu?” Vastuse leiate, kui võrdlete omavahel kahte pühakirjasalmi Mo 3:19 ja Mo 24:15.

„[Jätab] maha [loomupärase inimese] ja [saab] pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu ning [saab] lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale.” (Mo 3:19; rõhutus lisatud.)

Kui meist saavad surelikul rännakul halvast head ja veel paremad, kui jätame maha meis kõigis peituva loomupärase inimese ja püüame saada pühaks ning laseme muutuda koguni oma loomusel, peaksid selles salmis loetletud omadused kõnelema selget keelt sellest, millised inimesed meist teiega saavad. Me oleme nagu lapsed – alistuvad, kannatlikud ja allaheitlikud.

Võrrelge nüüd neid iseloomuomadusi salmis Mo 3:19 nendega, millega kirjeldatakse Almat ja tema rahvast: „Ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele.” (Mo 24:15; rõhutus lisatud.)

Mina leian, et nendes salmides kirjeldatud omadused on rabavalt sarnased ning osutavad sellele, et Alma hea rahvas oli saamas Issanda Kristuse lepituse tuge andva väe läbi veelgi paremaks.

Tuletage meelde Alma ja Amuleki lugu Al 14. Selles räägitakse tulesurmast, mis sai osaks paljudele ustavatele pühadele ning kuidas neid kahte Issanda teenijat hoiti vangis ja peksti. Pöörakem tähelepanu Alma palvele, mille ta vanglas ütles: „Oo Issand, anna meile jõudu vastavalt meie usule Kristusesse, koguni meie vabastamiseni välja!” (Al 14:26; rõhutus lisatud.)

Jällegi peegeldub Alma palves, et ta mõistab lepituse tuge andvat väge ja usub sellesse:

„Ja nad [Alma ja Amulek] rebisid puruks köied, millega nad olid kinni seotud, ja kui inimesed seda nägid, hakkasid nad põgenema, sest neid oli vallanud hirm hävitada saamise ees. …

Ja Alma ja Amulek tulid vanglast välja ja nad ei olnud vigastatud, sest Issand oli andnud neile väe vastavalt nende usule, mis oli Kristuses.” (Al 14:26, 28; rõhutus lisatud.)

Ning jälle on tuge andev vägi ilmselge, kui head inimesed heitlevad kurjusega ja püüavad saada paremaks ning teenida veelgi tõhusamalt „Issanda jõul”.

Mormoni Raamatus on selle kohta üks õpetlik lugu veel. Peatükis Al 31 juhib Alma misjonitööd, mille eesmärgiks on tuua Kirikusse tagasi usust taganenud soramlased, kes olid ehitanud endale Rameumptomi ning lugesid sellelt oma ettekirjutatud ja kõrki palvet.

Pange tähele Alma palvet jõu saamiseks: „Oo Issand, anna mulle, et mul oleks jõudu, et ma võiksin kannatlikkusega taluda neid kannatusi, mis saavad mulle osaks selle rahva süütegude pärast!” (Al 31:31; rõhutus lisatud.)

Alma palvetab ka, et tema misjonikaaslased saaksid samasuguse õnnistuse osaliseks: „Anna neile, et neil oleks jõudu, et nad võiksid taluda oma kannatusi, mis saavad neile osaks selle rahva süütegude pärast!” (Al 31:33; rõhutus lisatud.)

Alma ei palunud, et tema raskused temalt ära võetaks. Ta teadis, et esindab Issandat ja palvetas, et saada väge tegutsemiseks ja oma olukorra muutmiseks.

Selle näite juures on kõige olulisem ära öeldud Al 31. peatüki viimases salmis: „[Issand] andis neile ka jõudu, et nad ei peaks taluma mingisuguseid kannatusi, muidu kui et need poleks neelatud rõõmust Kristuses. Nüüd, see oli Alma palve järgi; ja seda seepärast, et ta palvetas usuga.” (S 38; rõhutus lisatud.)

Kannatused jäid alles. Kuid Almale ja ta kaaslastele anti lepituse tuge andva väe kaudu jõudu ja õnnistusi „[taluda] mingisuguseid kannatusi, muidu kui et need poleks neelatud rõõmust Kristuses”. Milline imeline õnnistus! Ja milline õppetund meile kõigile!

Näiteid tuge andva väe kohta leiab mujaltki kui pühakirjadest. Daniel W. Jones sündis 1830. aastal Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis ja liitus Kirikuga 1851. aastal Kalifornias. 1856. aastal läks ta koos teistega päästma käsikärurühmi, kes olid sattunud tugevate lumetormide tõttu Wyomingi osariigis väljapääsmatusse olukorda. Kui päästerühm kannatavad pühad üles leidis, neile kõikvõimalikku abi andis ja korraldas haigete ja nõrkade sõidutamise Salt Lake Citysse, olid Daniel ja mõned teised noored mehed vabatahtlikult nõus rühmaga jääma ja selle varasid kaitsma. Danielile ja ta kaaslastele jäetud toitu ja tagavarasid nappis ja need kahanesid kiiresti. Järgnev tsitaat Daniel Jonesi päevikust kirjeldab sellele järgnenud sündmusi.

„Metsloomi jäi peagi nii väheks, et meil polnud kedagi tappa. Sõime ära viimse kui liharaasu. Sellest ei piisanud, et söönuks saada. Lõpuks oli kõik otsas, alles oli jäänud vaid nahk. Proovisime sedagi süüa. Keetsime ära ja sõime ilma igasuguste maitseaineteta. See ajas kõikidel südame pahaks. …

Lood olid süngemast sünged. Peale nälginud kariloomadelt nülitud viletsate nahkade polnud enam midagi järel. Palusime, et Issand annaks meile juhatust, mida teha. Vennad ei nurisenud, vaid tundsid, et peavad usaldama Jumalat. … Lõpuks tuli mul hea mõte, kuidas seda värki paremaks teha. Panin ette nahad enne keetmist puhastada – karvad ära kõrvetada ja maha kraapida. Tundus, et niiviisi saab halba maitset vähemaks. Pärast seda kui karvad maha kraabitud, tuli nahka tund aega ohtras vees keeta ning vesi koos kogu eraldunud liimainega minema visata. Seejärel tuli nahka hoolikalt pesta ja kaapida, veel külma veega pesta, siis süldiks keeta, maha jahutada, veidi suhkrut peale raputada ja ära süüa. See oli tõeliselt vaevaline töö, kuid midagi muud meil üle ei jäänud ja see oli ikkagi parem kui nälgimine.

Palusime Issandal meie kõhtu õnnistada, et ta selle toiduga harjuks. … Nüüd näisid kõik pidusöögist rõõmu tundvat. Olime enne seda teistkordset katset kolm päeva söömata olnud. Nautisime seda luksuslikku toitu umbes kuus nädalat.”³

Sellises olukorras oleksin mina ilmselt palvetanud, et mulle antaks süüa midagi muud: „Taevane Isa, palun saada mulle vutt või pühvel.” Tõenäoliselt poleks mulle pähe tulnud palvetada, et mu kõhule antaks jõudu olemasoleva toiduga harjuda. Mida Daniel W. Jones teadis? Ta teadis Jeesuse Kristuse lepituse tuge andvast väest. Ta ei palvetanud, et tema olukorda muudetaks. Ta palvetas, et saada jõudu oma olukorraga toimetulemiseks. Just nagu Alma ja tema rahvas, Amulek ja Nefi said jõudu, nii sai Daniel W. Jones vaimset inspiratsiooni ja teadis, mida oma palves paluda.

Kristuse lepituse tuge andev vägi annab meile jõudu teha seda, millega me ise iial hakkama ei saaks. Imestan vahel, kas oma viimse aja muretus maailmas – oma mikrolaineahjude, mobiiltelefonide, kliimaseadmetega varustatud autode ja mugavate kodude maailmas – õpime me kunagi tunnistama oma igapäevast sõltuvust lepituse tuge andvast väest.

Õde Bednar paistab silma oma ustavuse ja asjatundlikkuse poolest ning on oma vaikse eeskujuga mulle selle jõudu andva väe kohta tähtsaid õppetunde andnud. Ma nägin, kuidas ta vaevles ägedate ja lakkamatule hommikuste iiveldushoogudega – olles sõna otseses mõttes kaheksa kuud kõik päevad haige – ja seda kõigi oma kolme raseduse ajal. Me palvetasime kahekesi, et teda õnnistataks, kuid probleem ei kadunud. Küll aga anti talle tuge, et ta suudaks ära teha kõik oma toimetused, millega ta omal jõul iial poleks toime tulnud. Lisaks sellele olen ma aastate jooksul näinud, kuidas talle on antud jõudu tulla toime ilmaliku ühiskonna pilgete ja põlgusega, kui ta on Kiriku liikmena võtnud kuulda prohvetlikku nõu ja pidanud perekonda ja lastekasvatamist esmatähtsaks. Tänan Susanit ja avaldan talle austust nende hindamatute õppetundide eest.

Alma 7. peatükist saame teada, kuidas ja miks saab Päästja tuge andvat väge anda:

„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.” (Al 7:11–12; rõhutus lisatud.)

Päästja ei kannatanud ainuüksi meie üleastumiste pärast, vaid ka ebavõrdsuse, ebaõigluse, valu, ahastuse ja ängistuse pärast, mis meid nii sageli ümbritsevad. Meile ei saa sureliku rännaku ajal osaks ükski füüsiline valu, hingeahastus, vaimne kannatus, jõuetus ega nõrkus, mida Päästja juba kogenud poleks. Me võime nõrkusehetkel hüüda: „Keegi ei mõista! Keegi ei tea!” Ükski inimene ei pruugigi teada. Kuid Jumala Poeg teab ja mõistab, sest Tema tundis ja kandis meie koormaid ammu enne meid. Ja kuna Ta maksis ülima hinna ning võttis selle koorma enda kanda, on Tema osalus täielik ja Ta saab ulatada meile oma halastava käsivarre nii paljudes elujärkudes. Ta saab ulatada sõbrakäe, puudutada, aidata – sõna otseses mõttes joosta meie juurde – ja anda meile jõudu olla midagi enamat, kui me iial suudaksime, ja aidata meil teha seda, millega me üksnes iseendale lootes toime ei tuleks.

„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30)

Ma tunnistan Issanda Jeesuse Kristuse piiritust ja igavesest ohverdusest ning olen selle eest tänulik. Tean, et Päästja elab. Olen kogenud nii Tema lunastavat kui ka Tema tuge andvat väge ja tunnistan, et need väed on tõelised ja meie kõigi jaoks olemas. Tõepoolest, „Issanda jõul” võime me teha mida iganes ja saada jagu kõigest, kui oma surelikul rännakul edasi pürgime.