Kõik tunnevad Blecki

Ehk küll Kirik oli Blecki meeskonna sponsor, ei tundnud noormees vähimatki huvi ei Kiriku ega prohveti kutse vastu teenida misjonil, mis on ometi kõikide vääriliste ja võimekate noorte meeste kohus.

Ta oli oma piiskopile juba öelnud, et ei lähe misjonile. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta saaks professionaalsel tasemel korvpalli mängida, kui kaheks aastaks eemale jääb.

Enamgi veel – järjekordsed South Pacificu mängud, mida peetakse iga nelja aasta järel, toimuksid tema misjoniloleku ajal ja Tahiti Korvpalli Föderatsioon oli huvitatud, et ta mängiks rahvusmeeskonnas. Lõpuks ometi oleks tal võimalus teha lõpp isa aasimistele, kes alati, kui poeg oma nina liialt püsti hakkas ajama, ütles: „Kõik tunnevad Blecki, aga kulda tal ikka veel pole!”

Kuigi Blecki isa Jean-Baptiste ütles seda alati heatahtlikul moel, ärritasid need sõnad Blecki. Need tuletasid talle meelde, et kuigi fännid üle kogu Tahiti teda tunnevad, pole tal mängude medalit. Isal seevastu oli kuldmedal olemas – esimestelt South Pacificu mängudelt.

Blecki eesmärgiks, tema missiooniks oli need sõnad ümber lükata. Tal polnud aega mingiks muuks misjoniks.

Hoolimata tõrksast suhtumisest misjonisse osales Bleck Kiriku üritustel. Kui ta 16-aastane oli, võttis ta kokku julguse ja palus Kiriku tantsuõhtul tantsule Myranda Mariteragi. Ka Myranda oli hea korvpallur ja unistas kuldmedalist. Temagi isa oli mänginud korvpalli ja esimestel Pacificu mängudel kuldmedali võitnud.

Nad said tantsida vaid mõne sekundi, kui lugu läbi sai. Järgmise loo ajal tantsiti edasi. Paraku oli see õhtu viimane. Bleck poleks tahtnud veel lõpetada.

Bleckil polnud kunagi olnud mõttes abielluda templis, ega isegi mitte Kiriku liikmega. Aga see muutus kahe järgmise aastaga, kui ta Myrandat paremini tundma oli õppinud. Ühel päeval, kui ta neiu kodus viibis, jäi talle silma ese, mille Myranda oli Noortes Naistes valmistanud. Sellel oli kiri: „Ma abiellun templis.”

Blecki huvist Myranda vastu ja Myranda kindlast otsusest abielluda templis piisas, et oma plaanid ümber korraldada. Bleck otsustas hakata Kirikusse tõsisemalt suhtuma. See otsus viis tegudeni, mis tõid noormehe ellu Püha Vaimu.

18-aastaselt sai ta patriarhaalse õnnistuse. Selles oli kirjas, et ta läheb misjonile ja abiellub templis. Seda lugedes tundis Bleck Vaimu. Ta ütles: „Ma teadsin, et see ongi see, mida Jumal tahab, et ma teeksin.”

Kuigi rahvusmeeskonnal olid kõik väljavaated medalile tulla, otsustas Bleck pere toel Jumala tahtmise enda omast ettepoole seada. See polnud kerge. Tahtmine mängida oli suur. Bleck mõistis peagi, et tema otsus järgida Jumala tahet pannakse proovile rohkem kui üks kord.

Kui ta oli ühe aasta Tahitil misjonärina teeninud, palus korvpalli föderatsioon, et ta naaseks kuuks ajaks meeskonda ja osaleks võistlustel.

Blecki misjonijuhataja, kes tundis muret, kas Bleck suudab pärast võistlusi misjonile naasta, ütles: „Võid minna, kui tahad, aga kas sa ka tagasi tuled?”

Bleck küll ihkas seda medalit, kuid see polnud tema jaoks enam kõige tähtsam. Tema misjoniaeg oli olnud imeline. Ta polnud nõus loobuma oma aastasest teenistusest isegi mitte korvpalli pärast.

Bleck jäi.

Meeskond võitis kulla.

Naasnud auga misjonilt, abiellus Bleck Myrandaga Tahitil Papete templis. Algas perekonnaelu. Jätkus ka korvpalli mängimine rahvusmeeskonnas.

Myranda oli naiste rahvusmeeskonnas tagamängija ning valmistus samuti South Pacificu mängudeks.

Kuid võistluse lähenedes tundsid mõlemad, et aeg on hankida peresse teine laps.

Mängudeni oli jäänud vähem kui aasta. Lapse saamise oleks võinud edasi lükata ja Myranda oleks saanud võistlustel mängida, eriti nüüd, mil naiskonnal oli lootust medalile tulla.

Kuid kogemused olid noorpaarile õpetanud, et Jumala tahte enda omast ettepoole seadmine toob kaasa palju suuremaid õnnistusi, kui omaenda soovide järgimine. Pärast hoolikat arupidamist ja palvetamist otsustasid nad, et pere on olulisem.

1999. aastal, kui Myranda oli kaheksandat kuud rase, võitis naiskond kuldmedali.

Viimasel kümnel aastal on Bleck ja Myranda mänginud Prantsuse Polüneesias kõrgtaseme korvpalli, võitnud esikohti meistrivõistlustel ja karikaid turniiridel, võistelnud 2003. ja 2007. aastal rahvusmees- ja -naiskonna koosseisus.

Ka 2011. aasta võistlustest võtsid osa mõlemad, ainult et Bleck sedakorda meeskonna treenerina. Myranda naiskond võitis kuldmedali, mehed said pronksi. Jälle jäi Bleckil tema unistuste kuldmedal saamata.

Vahetevahel mõtleb Bleck sellele, milline oleks olnud tema elu siis, kui ta oleks oma tahtmise Jumala omast ettepoole seadnud.

„Tõenäoliselt oleksin ma võitnud kulla,” ütleb ta. „Võib-olla oleks minust saanud profimängija. Aga võib-olla ka mitte.”

Kuid ei Bleck ega Myranda kahetse oma otsuseid. Nad ei saaks olla õnnelikumad, kui nad seda on.

„Ma abiellusin templis,” räägib Bleck. „Mul on suurepärane naine, neli ilusat last ja ma olen Kiriku liige. Korvpall üksi ei oleks suutnud mulle seda anda. Need õnnistused olen ma saanud järgides Issanda tahet.”

See, et ta Issanda tahte enda omast ettepoole seadis, pole teinud lõppu isa aasimistele, kuid see aasimine on omandanud teise tähenduse. Mõni aasta tagasi kaalus föderatsioon mängude tõstmist pühapäevale. Tulid kokku klubide juhatajad. Keegi küsis: „Kas te Blecki arvamust olete küsinud?”

Ettepanek jäi vastu võtmata.

Kuna Bleck oli Jumala enda jaoks esikohale seadnud, siis teda mitte ainult ei tuntud, vaid teati ka seda, millesse ta usub.