Kuulumise õpetus

Ma tahaksin rääkida millestki, mida nimetan Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse kuulumise õpetuseks. Sellel õpetusel on kolm osa: 1) Issanda lepingurahva kokkukogumise juurde kuulumine, 2) teenimise ja ohverdamise tähtsus seoses kuulumisega ja 3) Jeesuse Kristuse keskne koht kuulumises.

Varajasel algusajal moodustasid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku suurelt jaolt valged Põhja-Ameerika ja Euroopa põhjaosa pühad käputäie põlis- ja afroameeriklaste ning Vaikse ookeani saarte elanikega võrreldes. Nüüd, kaheksa aastat enne Kiriku asutamise 200. aastapäeva, on liikmete arv ja mitmekesisus Põhja-Ameerikas ja veel enam kogu ülejäänud maailmas kõvasti suurenenud.

Kui Issanda lepingurahva ammu ettekuulutatud viimse aja kogumine on hoogu võtmas, kuuluvad Kirikusse tõepoolest kõik rahvused, hõimud, keeled ja rahvad.¹ Selline mitmekesisus pole sihilik ega sunniviisiline, vaid loomulikul viisil ootuspäraselt aset leidev nähtus, mis annab mõista, et evangeeliumivõrk kogub iga rahvuse ja rahva seast.

Me näeme oma õnnistuseks päeva, mil Siionit rajatakse samaaegselt igal mandril ja igas naabruskonnas. Prohvet Joseph Smith on öelnud, et Jumala-rahvas on oodanud igal ajastul seda aega rõõmsa ootusärevusega ja „meie oleme see soositud rahvas, kellele Jumal on otsustanud tuua viimse aja hiilguse”.²

Kuna meile on antud selline eriline võimalus, ei saa me lasta Kristuse viimse aja Kirikus eksisteerida mingisugusel rassismil, hõimuvaenul või muudel lahknemistel. Päästja on andnud meile käsu: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”³ Me peaksime hoolega eelarvamused ja diskrimineerimise Kirikust, oma kodust ja ennekõike oma südamest välja juurima. Kuna meie Kiriku rahvastik on üha mitmekesistumas, peame hakkama kõiki üha spontaansemalt ja soojemalt vastu võtma. Meil on üksteist vaja.⁴

Paulus kuulutab oma esimeses kirjas korintlastele, et kõik, kes Kirikusse ristitakse, on Kristuse ihus üks.

„Sest otsekui ihu on üks ja tal on palju liikmeid, aga kõik ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus:

sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ja oleme kõik sama Vaimuga joodetud.

Et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest.

Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad teisedki liikmed ühes temaga, ja kui üht liiget austatakse, siis teisedki liikmed rõõmutsevad ühes temaga.”⁵

Kuuluvustunne on oluline füüsilise, hingelise ja vaimse heaolu jaoks. Ja ometi on see täiesti võimalik, et igaüks meist võib ajuti tunda, et me ei sobitu. Me võime rõhutud meeleolus tunda, et ei vasta kunagi Issanda kõrgetele standarditele ega teiste ootustele.⁶ Me võime suruda tahtmatult teistele või ka iseendale peale ootusi, mis pole Issanda ootused. Me võime õhkõrnalt edasi anda, et hinge väärtus põhineb teatud saavutustel või kutsetel, kuid see pole Issanda silmis meie mõõdupuu. „Jehoova näeb, mis südames!”⁷ Ta hoolib meie soovidest ja igatsustest ning sellest, kes meist on saamas.⁸

Õde Jodi King kirjutas oma kogemusest läinud aastatel järgmist:

„Mul polnud kunagi tunnet, et ma ei kuulu kirikusse, enne kui mul ja mu abikaasal Cameronil tekkisid probleemid viljatusega. Lapsed ja pered, kelle nägemine oli mulle tavaliselt kirikus rõõmu toonud, hakkasid mulle nüüd muret ja valu põhjustama.

Tundsin end ilma lapseta käte vahel või mähkmekotita käes viljatuna. ‥

Kõige raskem pühapäev oli meie esimene pühapäev uues koguduses. Kuna meil polnud lapsi, küsiti meilt, kas oleme äsja abiellunud, ja millal plaanime peret luua. Olin juba päris vilunud neile küsimustele vastama, ilma et need mind mõjutaksid – teadsin, et need pole mõeldud selleks, et haiget teha.

Ometi oli sel pühapäeval neile küsimustele vastata eriti raske. Me olime taas lootnud, kuid just teada saanud, et me pole – jälle – rasedad.

Läksin muserdatuna sakramendikoosolekule ja mul oli raske neile tavalistele „tutvumisküsimustele” vastata. ‥

Kuid mu süda murdus tõeliselt Pühapäevakoolis. Õppetund, mis pidi olema jumalikust emarollist, vahetas kiiresti käiku ja sellest sai õhu väljalaskmise aeg. Mu süda tilkus verd ja mööda mu põski voolasid vaikselt pisarad, kui kuulsin naisi kurtmas õnnistuse üle, mille eest ma ükskõik mida annaksin.

Tormasin kirikust välja. Ma ei tahtnud algul tagasi minna. Ma ei tahtnud uuesti eraldatust tunda. Kuid kui ma tol õhtul oma abikaasaga rääkisin, teadsime, et käime kirikus edasi mitte ainult seetõttu, et Issand on seda palunud, vaid ka seetõttu, et me mõlemad teame, et kirikus lepingute uuendamisest ja Vaimu tundmisest tulev rõõm on suurem kui kurbus, mida tol päeval tundsin. ‥

Kirikus on leski, lahutatud ja vallalisi liikmeid, neid, kelle pereliikmed on evangeeliumist eemale langenud, inimesi, kellel on kroonilisi haigusi ja rahalisi raskusi, liikmeid, kes tunnevad omasooveetlust, liikmeid, kes püüavad vabaneda sõltuvustest ja kahtlustest, hiljutisi pöördunuid, uusi piirkonda kolinuid, neid, kelle lapsed on kodust lahkunud, ning see nimekiri üha jätkub. ‥

Päästja kutsub meid meie olukorrale vaatamata Tema juurde tulema. Me tuleme kirikusse, et uuendada oma lepinguid, tugevdada usku, leida rahu ja teha seda, mida Tema elus täiuslikult tegi – teenida teisi, kes ei tunne ühtekuuluvust.”⁹

Paulus selgitas, et Jumal andis Kiriku ja selle ametikandjad selleks, „et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks,

seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda”¹⁰.

Seega on kurb iroonia, kui keegi tunneb, et ta ei vasta igas eluaspektis ideaalile ja järeldab, et ta ei kuulu organisatsiooni, mille Jumal on loonud just selleks, et aidata meil selle ideaali poole liikuda.

Jätkem kohtumõistmine Issanda ja nende hoolde, keda Ta on selleks volitanud, ning tundkem rahuldust teiste armastamisest ja kohtlemisest nii hästi, kui suudame. Palugem, et Ta näitaks meile päevast päeva, kuidas „[tuua] ‥ vaesed ja vigased ja jalutud ja pimedad [ehk siis kõik]”¹¹ Issanda suurele pidusöögile.

Kuulumise õpetuse teine tahk on seotud meie enda panusega. Kuigi me eriti sellele ei mõtle, tekib suur osa kuuluvustundest teenimise ja ohverduste tulemusena, mida me teistele ja Issandale osutame. Ülemäärane keskendumine omaenda vajadustele või omaenese mugavusele võib ühtekuuluvustunde nurjata.

Me püüame järgida Päästja õpetust:

„Kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija. ‥

Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest.”¹²

Ühtekuuluvustunne ei tule, kui seda oodata, vaid kui ulatame käe, et üksteist aidata.

Kahjuks on mingile aatele pühendumine või millegi ohverdamine kellegi teise nimel hakanud nüüdisajal ajavaimuga vastuollu minema. Väljaandes Deseret Magazine jutustas eelmisel aastal avaldatud artikli autor Rod Dreher oma jutuajamisest ühe noore emaga Budapestis:

„Olen ühe veidi üle 30aastase sõbraga – paneme talle nimeks Kristina – Budapesti trammis teel vestlema ühe vanema [ristiusku] naisega, kes oli oma kadunud abikaasaga kommunistlikus riigis tagakiusamist talunud. Kui me linnatänavatel loksume, räägib Kristina sellest, kui raske tal on ausalt rääkida omavanuste sõpradega tema kui abikaasa ja väikeste lastega ema raskustest.

Kristina raskused on needsamad täiesti tavalised raskused, mida kogeb noor naine, kes õpib olema ema ja naine, kuid tema põlvkonnas levib suhtumine, et eluraskused on oht heaolule ja neist tuleks lahti öelda. Kas ta vaidleb vahel oma abikaasaga? Siis peaks ta oma mehe nende arvates maha jätma. Kas ta lapsed teda pahandavad? Siis peaks ta saatma nad lasteaeda.

Kristina on mures, et ta sõbrad ei mõista, et katsumused ja isegi kannatused on elus normaalsed ja kuuluvad võib-olla lausa hea elu juurde, kui need kannatused õpetavad meile, kuidas olla kannatlik, heasüdamlik ja armastav. ‥

Notre Dame’i ülikooli religioonisotsioloog Christian Smith avastas 18–23aastaseid täiskasvanuid uurides, et enamik neist arvab, et ühiskond pole midagi enamat kui „üksteisest sõltumatute elunautlejate kogum”¹³.

Selle filosoofia järgi on kõik, mida keegi raskeks peab, „omamoodi rõhumine”.”¹⁴

Sellele vastupidiselt ammutasid meie teerajajatest esivanemad sügavat kuuluvustunnet, ühtsust ja lootust Kristusele ohverdustest, mida nad tegid, et teenida misjonil, ehitada templeid, hüljata sunniviisiliselt mugavad kodud ja alustada uuesti, ning pühendades iseennast ja oma vara paljudel muudel viisidel Siioni aate nimel. Nad olid valmis vajaduse korral ka oma elu ohverdama. Ja nende vastupidavus toob kasu meile kõigile. Sama kehtib ka täna paljude nende puhul, kes ristimise tagajärjel kaotavad oma pere ja sõbrad, jäävad ilma töövõimalustest või kogevad muul viisil diskrimineerimist ja sallimatust. Nende tasu on aga vägev ühtekuuluvus lepingurahvaga. Igasugune ohverdamine, mida me Issanda aate nimel teeme, aitab kinnitada meie kohta Tema juures, kes oma elu paljude eest lunaks andis.

Viimane ja tähtsaim kuuluvuse õpetuse koostisosa on Jeesuse Kristuse kesksus. Me ei liitu Kirikuga vaid osaduse pärast, olgugi et see on oluline. Me liitume selleks, et saada Jeesuse Kristuse armastuse ja armu läbi lunastatud. Me liitume selleks, et kindlustada päästmise ja ülenduse talitusi endale ja neile, keda me mõlemal pool eesriiet armastame. Me liitume selleks, et tähtsas projektis kaasa lüüa ja Siionile Issanda naasmiseks valmistudes alust panna.

Kirik on nende päästmise ja ülenduse lepingute valvur, mida Jumal pakub meile püha preesterluse talituste kaudu.¹⁵ Just neid lepinguid pidades tunneme ülimat ja sügavaimat ühtekuuluvust. President Russell M. Nelson kirjutas hiljuti:

„Kui sina ja mina oleme Jumalaga lepingu sõlminud, muutub meie suhe Temaga lähedasemaks, kui see oli enne lepingut. Nüüd me oleme kokku seotud. Kuna meie leping on Jumalaga, siis ei väsi Ta kunagi püüetest meid aidata ja me ei ammenda kunagi Tema armulikku kannatlikkust meie suhtes. Meil kõigil on Jumala südames eriline koht. ‥

Jeesus Kristus on nende lepingute tagaja (vt Hb 7:22 ; 8:6).”¹⁶

Kui me seda meeles peame, siis Issanda suured lootused meie suhtes innustavad, mitte ei heiduta meid.

Me võime tunda rõõmu, kui me ise ja ühiselt „Kristuse täiuse täisea mõõtu”¹⁷ taotleme. Vaatamata ette tulevatele pettumustele ja tagasilöökidele on see suur taotlus. Me oleme üksteisele ülesviival teerajal toeks ja innustame üksteist, teades, et proovilepanekutele ja lubatud õnnistuste viibimisele vaatamata võime olla „julged, [sest Kristus on] maailma ära võitnud”¹⁸ ja meie oleme koos Temaga. Isa, Poja ja Püha Vaimuga olemine on kuuluvustunde puhul kahtlemata ülima tähtsusega.¹⁹

Niisiis taandub kuulumise õpetus sellele, mida igaüks meist saab kinnitada: Jeesus Kristus suri minu eest. Ta pidas mind oma vere vääriliseks. Ta armastab mind ja võib kõike mu elus täielikult muuta. Kui ma meelt parandan, siis Tema arm muudab mind. Ma olen ühinenud Temaga evangeeliumilepingus. Ma kuulun Tema Kirikusse ja kuningriiki. Ja Tema aade kõigile Jumala lastele lunastust tuua on ka minu aade.

Ma tunnistan, et te kuulute. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.