Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge

Olete ehk kuulnud lugu mehest nimega Jack, kellel oli armastatud linnukoer nimega Cassie. Jack oli Cassie üle nii uhke ja hooples sageli sellega, kui osav koer ta on. Selle tõestuseks kutsus Jack mõned sõbrad Cassie esinemist vaatama. Pärast jahiklubisse jõudmist lasi Jack Cassie välja, et ta saaks ringi joosta, samal ajal kui läks ise sisse registreerima.

Kui oli aeg alustada, põles Jack soovist teistele Cassie hämmastavaid oskusi näidata. Aga Cassie käitus kummaliselt. Ta ei allunud ühelegi Jacki käsule, nagu ta seda tavaliselt tegi. Ta tahtis vaid mehe kõrval seista.

Jack tundis pettumust ja piinlikkust ning oli Cassie peale vihane ja tegi peagi ettepaneku, et nad lahkuksid. Cassie ei tahtnud isegi veoauto kasti hüpata, nii et Jack tõstis ta kannatamatult üles ja lükkas ta transpordikasti. Ta vihastus üha enam, kuna kaaslased tema koera käitumise üle terve tee koju nalja heitsid. Jack ei suutnud mõista, miks Cassie tema käsule ei allu. Teda oli hästi treenitud ja varasemalt oli ta püüdnud väga mehele meele järgi olla ja teda teenida.

Pärast koju jõudmist kontrollis Jack, et Cassiel poleks vigastusi, takjaid või puuke, nagu ta seda tavaliselt tegi. Kui ta käe koera rinnale pani, tundis ta midagi märga ja nägi, et tema käsi oli verine. Oma häbiks ja õuduseks avastas ta, et Cassiel oli pikk ja lai haav otse rinnaluu juures. Ta leidis veel ühe haava koera paremal esijalal, mis oli samuti luuni välja.

Jack võttis Cassie käte vahele ja hakkas nutma. Tema häbitunne selle pärast, kui valesti ta oli koera mõistnud ja kohelnud, oli ülevoolav. Cassie oli käitunud ebatavaliselt, sest ta oli viga saanud. Tema käitumist olid mõjutanud tema valu, kannatused ja haavad. Sellel polnud midagi pistmist soovimatusega Jackile kuuletuda või vähesest armastusest mehe vastu.¹

Ma kuulsin seda lugu aastaid tagasi ja ei ole seda kunagi unustanud. Kui palju on meie seas haavatud inimesi? Kui sageli mõistame teiste üle kohut nende välimuse ja tegude või tegematajätmiste põhjal, kuigi kui me neid täielikult mõistaksime, siis reageeriksime hoopis kaastunde ja abistamissooviga, selle asemel et oma kohtumõistmisega nende koormat veelgi suurendada?

Ma olen oma elu jooksul palju kordi selles süüdi olnud, kuid Issand on mind kannatlikult õpetanud isiklike kogemuste ja paljude teiste inimeste elukogemuste kuulmise kaudu. Olen hakanud rohkem hindama meie kalli Päästja eeskuju, sest Ta veetis nii palju oma ajast teisi armastusega teenides.

Minu noorima tütre elukogemus on sisaldanud emotsionaalseid terviseprobleeme alates ajast, kui ta oli alles väike tüdruk. Tema elus on olnud palju kordi, mil ta tundis, et ei suuda enam edasi minna. Me oleme igavesti tänulikud nendele maapealsetele inglitele, kes olid neil aegadel tema juures: istusid koos temaga, kuulasid teda, nutsid koos temaga ja jagasid koos ainuomaseid andeid, vaimseid arusaamu ja vastastikust armastussuhet. Sellistes armastavates olukordades on sageli kergendatud mõlema osapoole koormaid.

Tsiteerides esimest kirja korintlastele, ütles Joseph B. Wirthlin: „Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust,” ütles ta neile, „oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke!”²

Ta jätkas:

„Pauluse sõnum sellele uuele pühade rühmale oli lihtne ja otsekohene: miski, mida te teete, ei oma erilist tähtsust, kui teil pole ligimesearmastust! Te võiksite rääkida keeltega, teil võiks olla prohvetianne, te võiksite teada kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui teil oleks kõik usk, nõnda et võiksite mägesid teisale paigutada, siis ilma ligimesearmastuseta poleks sellest teile mingit kasu.

„Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus” (Mn 7:47). „Päästja näitas ‥ seda armastust oma eeskujuga.”³

Johannese evangeeliumis loeme: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”⁴

Meie kiriku juhid on kõnelenud palju ligimesearmastusest, ühtsusest, armastusest, headusest, kaastundest, andestusest ja halastusest. Ma usun, et Päästja kutsub meid elama kõrgemal ja pühamal viisil⁴ – Tema armastuse viisil, et kõik võiksid tunda, et nad tõeliselt kuuluvad ja neid vajatakse.

Meil kästakse teisi armastada⁶, mitte nende üle kohut mõista.⁷ Heitkem endalt see raske kohtumõistmise koorem; see ei ole meie kanda.⁸ Selle asemel võime võtta endale Päästja armastuse ja kaastunde ikke.

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust. ‥

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”⁹

Päästja ei kiida pattu heaks, kuid jagab meile oma armastust ja andestab meile, kui me meelt parandame. Abielurikkumiselt tabatud naisele ütles Ta: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!”¹⁰ Inimesed, keda Ta puudutas, tundsid Tema armastust ning see armastus tervendas ja muutis neid. Tema armastus äratas neis soovi oma elu muuta. Tema viisil elamine toob rõõmu ja rahu ning Ta kutsus ka teisi õrnuse, headuse ja armastusega sellisel viisil elama.

Vanem Gary E. Stevenson on öelnud: „Seistes elus silmitsi tuulte ja paduvihmade, haiguste ning vigastustega, kosutab Issand – meie Karjane, meie Hooldaja– meid armastuse ja lahkusega. Ta ravib terveks meie südame ja taastab meie hinge.”¹¹ Kas me ei peaks Jeesuse Kristuse järgijatena sama tegema?

Päästja palub meil õppida Temast¹² ja teha seda, mida me oleme näinud Teda tegemas.¹³ Ta on ligimesearmastuse, puhta armastuse kehastus. Kui me õpime järk-järgult tegema seda, mida Ta meil teha palub – mitte kohusetundest või isegi õnnistuste pärast, mida võime saada, vaid puhtalt armastusest Tema ja meie Taevase Isa vastu¹³ –, siis voolab Tema armastus läbi meie ja teeb kõik, mida Ta meilt palub, mitte ainult võimalikuks, vaid lõpuks palju lihtsamaks ja kergemaks¹⁵ ja rõõmuküllasemaks, kui me kunagi suudaksime ette kujutada. See nõuab harjutamist; see võib võtta aastaid, nagu minu puhul, kuid kui me isegi vaid soovime, et armastus oleks meid innustav jõud, võib Ta võtta selle soovi¹⁶, selle seemne ja kasvatada sellest lõpuks ilusa puu, mis on täis kõige magusamat vilja.¹⁷

Me laulame armastatud kirikulaulu sõnu: „Miks ma peaksin kohut mõistma, kui käin ise eksiteil? Igaühel südames on salamure peidus neil.”¹⁸ Kellel meie seas võib olla salamuresid? Sel näiliselt mässumeelsel lapsel või teismelisel, lahutatud vanemate lastel, üksikemal või -isal, füüsilise või vaimse terviseprobleemiga inimestel, oma usus kahtlevatel inimestel, neil, kes kogevad eelarvamusi oma rassi või kultuuri pärast, üksildastel inimestel, abiellumisest unistavatel, soovimatu sõltuvusega võitlejatel ja paljudel teistel, kes puutuvad kokku mitmesuguste keeruliste elukogemustega – sageli isegi neil, kelle elu näib pealtnäha täiuslik.

Meist kellelgi elu ega perekond ei ole täiuslik; minul kindlasti mitte. Kui me püüame kaasa tunda teistele, kes samuti kogevad probleeme ja puudusi, võib see aidata neil tunda, et nad ei ole oma katsumustes üksi. Kõik peavad tundma, et nad tõepoolest kuuluvad Kristuse ihuliikmete hulka ja on vajalikud.¹⁹ Saatana suur soov on Jumala lapsi lahutada ja ta on olnud selles väga edukas, kuid ühtsuses on suur jõud.²⁰ Ja kui väga on vaja, et me käime sellel keerulisel surelikkuse teekonnal üksteist käevangus hoides!

Meie prohvet, president Russell M. Nelson ütles: „Igasugune väärkohtlemine või kellegi kohta kujunenud eelarvamus rahvuse, rassi, seksuaalse sättumuse, soo, haridusastme, kultuuri või muu olulise identiteedi põhjal pahandab meie Loojat! Selline väärkohtlemine paneb meid elama madalamalt, kui on Ta lepingupoegade ja -tütarde väärikuse kohane.”²¹

Kuigi president Nelson kutsus kõiki üles astuma ja jääma lepingurajale, mis viib tagasi meie Taevase Isa juurde, andis ta ka järgmist nõu: „Kui sõbrad ja pere peaksid Kirikust eemale astuma, siis ärge lakake neid armastamast. Ei ole teie õigus kritiseerida kellegi teise valikut, nagu teie ei soovi, et keegi teie ustavaks jäämist kritiseerib.”²²

Sõbrad, pidagem meeles, et iga inimene siin maa peal on Jumala laps²³ ja Ta armastab igaüht.²⁴ Kas teie teerajal on inimesi, kelle üle te olete tundnud kiusatust kohut mõista? Kui nii, siis pidage meeles, et need on väärtuslikud võimalused harjutada armastamist nii, nagu Päästja armastab.²⁵ Kui me järgime Tema eeskuju, saame olla Temaga ühes ikkes ja aidata edendada armastuse ja kuuluvuse tunnet kõigi meie Isa laste südames.

„Me armastame, sest tema on meid enne armastanud.”²⁶ Kui me oleme täitunud Päästja armastusega, võib Tema ike tõesti olla hea ja Tema koorem võib tunduda kerge.²⁷ Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.