Julgustav pärand

Mu kallid vennad ja õed! Olen tänulik, et saan koguneda koos teiega sellele Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku üldkonverentsile. Me oleme tunnetanud teie usku ja armastust kõikjal, kus te parasjagu viibite. Inspireeritud õpetused, vägevad tunnistused ja hunnitu muusika on ülendanud meie meeli.

Ma julgustan teid püüdma olla jätkuvalt väärilised, et naasta Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse juurde. Ükskõik kus te lepingurajal ka ei asu, tuleb teil maadelda füüsiliste surelikkuse katsumuste ja Saatana vastuseisuga.

Kui ma kurtsin, et miski on raske, ütles mu ema mulle ikka: „Aga Hal, muidugi on see raske. Peabki olema. Elu on proovilepanek.”

Ta võis öelda seda täiesti rahulikult, isegi naeratades, sest ta teadis kahte asja. Raskusele vaatamata on kõige olulisem jõuda koju oma Taevase Isa juurde. Ja ta teadis, et ta saab sellega hakkama, kui tal on usku oma Päästjasse.

Ta tundis, et Päästja on ta lähedal. Neil päevil, kui ta teadis, et on suremas, rääkis ta minuga oma magamistoas lamades Päästjast. Tema voodi lähedalt pääses ukse kaudu teise tuppa. Ta naeratas ja vaatas selle ukse poole, kui ta rahulikult Päästja peatsest nägemisest rääkis. Mul on ikka veel meeles, kuidas ma selle ukse poole vaatasin ja ukse taga olevat tuba ette kujutasin.

Ema on nüüd vaimumaailmas. Kõigile nende füüsiliste ja isiklike katsumuste aastatele vaatamata suutis ta oma silmi tahetud auhinnal hoida.

Temast maha jäänud julgustavat pärandit kirjeldatakse kõige paremini Moroni 7. peatükis, kus Mormon julgustab oma poega Moronit ja oma rahvast. Temast jäi järelpõlvele julgustav pärand, nii nagu minu emalt tema perele. Mormon jättis selle julgustava pärandi kõigile, kes on otsustanud läbi kõigi surelike katsumuste igavese elu väärilised olla.

Mormon alustab Moroni 7. peatüki esimestes salmides tunnistusega Jeesusest Kristusest, inglitest ja Kristuse Vaimust, mis võimaldab meil eristada head kurjast ja osata seeläbi õiget valikut langetada.

Ta seab Jeesuse Kristuse esikohale, nagu ka kõik need, kel õnnestub jagada julgustust nendega, kes taevase kodu teel vaevaliselt ülespoole rühivad:

„Sest vastavalt Kristuse sõnadele ei saa ühtegi inimest päästa muidu, kui tal on usku tema nimesse; mispärast, kui need asjad on lakanud, siis on ka usk lakanud; ja hirmus on inimese olukord, sest nad on nii, nagu ei oleks mingit lunastust tehtud.

Aga vaadake, mu armsad vennad, ma mõtlen teist paremini, sest ma arvan, et teil on usku Kristusesse teie tasaduse pärast; sest kui teil ei ole usku temasse, siis te ei ole sobivad, et teid lugeda tema kiriku rahva hulka.”¹

Mormoni jaoks oli tasadus nende usu tugevuse tõend. Ta nägi, et nad tundsid, et nad sõltuvad Päästjast. Ta julgustas neid seda usku ära märkides. Mormon jätkas nende julgustamist, aidates neil näha, et nende usk ja tasadus tugevdavad nende kindlustunnet ja veendumust, et nende vaeva saadab edu:

„Ja taas, mu armsad vennad, ma tahan rääkida teile lootusest. Kuidas te võite jõuda usule, kui teil ei ole lootust?

Ja mis see on, mida te loodate? Vaata, ma ütlen teile, Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise väe läbi te saate lootust, et teid tõstetakse üles igavesse ellu, ja seda tänu teie usule temasse vastavalt lubadusele.

Mispärast, kui inimesel on usku, siis tal peab tingimata olema lootus; sest ilma usuta ei või olla lootust.

Ja taas, vaata, ma ütlen teile, et tal ei saa olla usku ja lootust muidu, kui ta on tasane ja vaga südamega.”²

Seejärel tunnistab Mormon neile julgustavalt, et nad on oma teel anni poole, et nende süda võiks täituda Kristuse puhta armastusega. Ta põimib nende jaoks ühte, kuidas usk Jeesusesse Kristusesse, tasadus, alandlikkus, Püha Vaim ja kindel lootus igavesele elule omavahel koos toimivad. Ta julgustab neid sel viisil:

„Sest mitte keegi pole vastuvõetav Jumala ees kui vaid südames tasane ja vaga; ja kui inimene on südames tasane ja vaga ja tunnistab Püha Vaimu väel, et Jeesus on Kristus, siis peab tal tingimata olema ligimesearmastust; sest kui tal ei ole ligimesearmastust, siis ei ole ta mitte midagi; mispärast, tal peab tingimata olema ligimesearmastust.”³

Ma näen nüüd tagasi vaadates, kuidas see ligimesearmastuse – Kristuse puhta armastuse – and mu ema ta vaevalisel koduteel tugevdas, juhatas, toetas ja muutis.

„Ja ligimesearmastus on pikameelne ja lahke ja ei kadesta ega ole iseennast täis, ei otsi omakasu, ei ole kergesti ärritatav, ei mõtle halba ega rõõmusta süütegudest, vaid rõõmustab tõest, kannatab kõik, usub kõik, loodab kõik, talub kõik.

Mispärast, mu armsad vennad, kui teil ei ole ligimesearmastust, siis ei ole te mitte midagi, sest ligimesearmastus ei hävi ilmaski. Mispärast, hoidke ligimesearmastust, mis on suurim kõigest, sest kõik peab hävima –

aga ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus ja see kestab igavesti; ja kellel iganes leitakse seda olevat viimsel päeval, sellega on hästi.

Mispärast, mu armsad vennad, paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, oleme me tema sarnased, sest me näeme teda nii, nagu ta on; et meil võiks olla see lootus; et me võiksime saada puhastatud, just nagu tema on puhas.”⁴

Ma olen tänulik Mormoni eeskuju ja õpetusega kaasneva julgustuse eest. Ka minu ema pärand on mind õnnistanud. Prohvetid on Aadamast nüüdisajani mind oma õpetuste ja eeskujuga tugevdanud.

Austusest mulle isiklikult tuttavate inimeste ja nende perede vastu olen ma otsustanud mitte püüda laskuda nende vaevanägemiste üksikasjadesse ega ka rääkida avalikult nende suurtest andidest. Kuid see, mida ma näinud olen, on mind julgustanud ja muutnud mind paremuse poole.

Riskides tungida oma naise privaatsusesse, annan ma lühidalt aru, kuidas mu naine on mind julgustanud. Teen seda ettevaatlikult. Ta on tagasihoidlik inimene, kes ei aja taga kiitust ega pea seda oluliseks.

Me oleme olnud abielus 60 aastat. Just selle kogemuse tõttu mõistan ma nüüd, mida tähendavad järgmised pühakirjasõnad ja -väljendid: usk, lootus, tasadus, vastupidamine, ei otsi omakasu, rõõmutsemine ühes tõega, ei pea meeles paha, ja ennekõike ligimesearmastus.⁵ Selle kogemuse põhjal võin jagada tunnistust, et pealtnäha tavalistel inimestel on võimalik kõiki neid imelisi ideaale igapäevaellu kaasata, kui nad elus saadud löökide läbi kasvavad.

Miljonid teist, kes te kuulate, teate selliseid inimesi. Paljud teist on sellised inimesed. Kõik me vajame selliseid julgustavaid eeskujusid ja armastavaid sõpru.

Kui te istute nende kõrval, kelle teeniv õde või vend te olete, siis te esindate Issandat. Mõelge, mida Tema teeks või ütleks. Ta kutsuks neid enda juurde. Ta julgustaks neid. Ta paneks tähele, kui nad hakkavad tegema vajalikke muudatusi, ja kiidaks neid. Ja Ta oleks neile täiuslik eeskuju, keda järgida.

Keegi ei suuda seda veel täielikult teha, kuid võite seda konverentsi kuulates teada, et olete õigel teel. Päästja teab üksikasjalikult, mis teid vaevab. Ta teab, et teil on suur potentsiaal usu, lootuse ja ligimesearmastuse poolest kasvada.

Tema pakutud käsud ja lepingud pole katsed teid kontrollida. Need on and, misläbi te jõuate lähemale kõikidele Jumala andidele ja naasete koju oma Taevase Isa ja Issanda juurde, kes teid armastavad.

Jeesus Kristus tasus meie pattude eest. Me võime nõuda seda igavese elu andi, kui meil on Temasse piisavalt usku, et parandada meelt ja saada lapsesarnaseks, puhtaks ja valmis Jumala suurima anni saamiseks.

Ma palvetan, et te võtaksite Ta kutse vastu ja pakuksite seda teistele meie Taevase Isa lastele.

Ma palvetan meie misjonäride eest kogu maailmas. Saagu nad inspiratsiooni julgustada igat inimest seda kutset tahtma ning uskuma, et see tuleb Jeesuselt Kristuselt Tema teenijate vahendusel, kes on Ta nime enda peale võtnud.

Ma tunnistan, et Ta elab ja juhib oma Kirikut. Ma olen Tema tunnistaja. President Russell M. Nelson on elav Jumala prohvet kogu maal. Ma tean, et see on tõde. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.