Üldkonverents
Tõsteti üles ristile
2022. a sügisene üldkonverents


Tõsteti üles ristile

Jeesuse Kristuse järgijana tuleb meil mõnikord tassida koormat ning minna sinna, kus nõutakse ohverdamist ja kannatamine on paratamatu.

Kui me olime aastaid tagasi kraadiõppes Ameerika usuajalugu arutanud, küsis mu õpingukaaslane: „Miks ei ole viimse aja pühad risti teiste kristlaste kombel oma usu sümboliks võtnud?”

Kuivõrd selliste risti puudutavate küsimuste puhul on küsimus sageli meie Kristusele pühendumises, ütlesin ma talle kohe, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik peab Jeesuse Kristuse lepitavat verd Jumala suures päästmisplaanis oma laste heaks keskseks faktiks, ülioluliseks aluseks, põhiõpetuseks ja ülimaks jumaliku armastuse väljenduseks.1 Ma selgitasin, et selle teoga kaasas käiv päästev arm oli hädavajalik kogu inimperekonna jaoks alates Aadamast ja Eevast kuni maailma lõpuni ning seda kingiti neile kõigile ühiselt.2 Ma tsiteerisin prohvet Joseph Smithi, kes ütles, et „kõik ‥, mis kuulub meie usundi juurde, on ainult lisand” Jeesuse Kristuse lepitusele.3

Seejärel lugesin talle ette, mida Nefi oli kirjutanud 600 aastat enne Jeesuse sündi: „Ja ‥ ingel rääkis mulle taas, öeldes: Vaata! Ja ma vaatasin ja nägin Jumala Talle, ‥ [kes] tõsteti üles ristile ja tapeti maailma pattude pärast.”4

Minu „armastamise, jagamise ja kutsumise” ind üha hoogustus ja ma jätkasin lugemist! Ülestõusnud Kristus ütles Uues Maailmas nefilastele: „Minu Isa saatis mind, et mind saaks tõsta üles ristile; ‥ et ma saaksin siis tõmmata kõik inimesed enda juurde, ‥ ja sel põhjusel on mind üles tõstetud.”5

Olin juba tsiteerimas apostel Paulust, kui märkasin, et mu sõbra silmad hakkasid klaasistuma. Kiire pilk tema käekellale tuletas talle ilmselt meelde, et ta pidi kuskile, ükskõik kuhu minema, ja ta tormas oma näilisele kohtumisele. Nii meie jutuajamine lõppes.

Täna hommikul, umbes 50 aastat hiljem, olen otsustanud selle selgituse lõpetada, isegi kui igaüks teist peaks hakkama oma käekella vaatama. Püüdes selgitada, miks me üldiselt risti ikonograafiat ei kasuta, soovin ma teha küllaldaselt selgeks, kui sügavalt me austame ja põhjalikult imetleme nende usust pakatavaid motiive ja pühendunud elu, kes seda kasutavad.

Üks põhjus, miks me risti sümbolina ei rõhuta, võrsub meie piibellikest juurtest. Kuna ristilöömine oli üks Rooma keisririigi piinarikkamaid hukkamisvorme, ei tahtnud paljud Jeesuse varajased järgijad seda jõhkrat kannatusteriista esile tõsta. Loomulikult oli Kristuse surmal nende usus keskne koht, kuid umbes kolmesaja aasta jooksul püüdsid nad väljendada oma evangeelset identiteeti mingil muul viisil.6

Neljanda-viienda sajandi paiku esitleti risti üleüldise kristluse sümbolina, kuid meie usk ei ole „üleüldine kristlus”. Me pole ei katoliku ega protestandi usku, vaid oleme pigem taastatud kirik, taastatud Uue Testamendi aegne Kirik. Me jõuame oma päritolu ja volituse poolest seega nõukogudele, usutunnistustele ja ikonograafiale eelnenud aega.7 Selles mõttes on hiljem tavakasutusse võetud sümboli puudumine veel üks tõend, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on tõelise kristliku algupära taastamine.

Teine põhjus, miks me ristiikooni ei kasuta, on rõhuasetus kogu imele, mida Kristuse missioon endast kujutab – nii Tema ennastohverdavatele kannatustele ja surmale kui ka Ta hiilgavale ülestõusmisele. Seda alla joonides mainin ma kahte kunstiteost8, mis Esimesele Presidentkonnale ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumile nende pühalike iganädalaste templikoosolekute ajal igal neljapäeval Salt Lake Citys taustaks on. Need pildid meenutavad meile jätkuvalt hinda, mida maksti, ja võitu, mille saavutas Tema, kelle teenijad me oleme.

Kujutis
Harry Anderson. Ristilöömine
Kujutis
Harry Anderson. Ülestõusmine

Meie Kristuse kaheosalise võidu avalikum sümbol on see, kuidas me kasutame seda pisikest Thorvaldseni nägemust ülestõusnud Kristusest, kes hiilguses, ristilöömise haavad ikka veel silmanähtavad, hauast välja tuleb.9

Kujutis
Kiriku logo

Lõpetuseks tuletame endale meelde, et president Gordon B. Hinckley ütles kord: „Meie inimeste elu peab saama meie usu sümboliks.”10 Nende, eriti selle viimase kaalutlusega jõuan vahest kõige tähtsama risti viiteni pühakirjades. See pole kuidagi seotud ei ripatsite ega ehete, ei tornide ega viitadega. Pigem on see seotud kivistunud ausameelsuse ja paindumatu moraalse selgrooga, millega kristlased peaksid lähenema kutsele, mille Jeesus on esitanud kõigile oma jüngritele. Ta on öelnud meile igal maal ja ajastul: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.” 11

See räägib ristidest, mida me pigem tarime kui kanname. Jeesuse Kristuse järgijana tuleb mõnikord tassida omaenda, vahel ka kellegi teise koormat, ning minna sinna, kus nõutakse ohverdamist ja kannatamine on paratamatu. Tõeline kristlane ei saa järgida Õpetajat ainult neis asjus, millega ta nõustub. Ei. Me läheme Tema järel kõikjale, sealhulgas vajaduse korral ka pisaraid ja vaeva täis võitlusväljadele, kus võime seista vahel vägagi üksikuna.

Ma tean nii Kirikus kui ka väljaspool Kirikut inimesi, kes just nii ustavalt Kristust järgivadki. Ma tean tõsiste füüsiliste puuetega lapsi ja ma tean vanemaid, kes nende eest hoolitsevad. Ma näen neid kõiki tegutsemas, kuni nad on vahel täiesti kurnatud, jõu, turvatunde ja mõne rõõmuhetke nimel, mis teisiti ei tule. Ma tean paljusid vallalisi täiskasvanuid, kes igatsevad ja väärivad armastavat kaaslast, imelist abielu ja omaenda lapsi täis kodu. Ükski soov ei saaks olla õigemeelsem, kuid aasta aasta järel see hea õnn veel ei paista. Ma tean neid, kes võitlevad mitmesuguste vaimsete haigustega, kes anuvad palvetades abi ja tunnevad igatsust emotsionaalse tasakaalu tõotatud maa järele ning küünitavad selle poole. Ma tean neid, kes elavad kurnavas vaesuses, kuid paluvad meeleheidet trotsides vaid võimalust neile armsate ja teiste neid ümbritsevate inimeste elujärge parandada. Ma tean paljusid, kes maadlevad vaevaliste identiteedi, soo ja seksuaalsuse küsimustega. Ma valan nende pärast pisaraid ja valan pisaraid koos nendega, teades, kui olulised on nende otsuste tagajärjed.

Need on vaid mõned paljudest rasketest olukordadest, millega võime elus kokku puutuda, ja need on pühalikud meeldetuletused sellest, et jüngerlusel on oma hind. Araunale, kes püüdis anda kuningale põletusohvriks tasuta veiseid ja puid, ütles kuningas Taavet: „Ei, vaid ma ostan need tõesti sinult täie hinna eest! [Sest] ma ei ‥ ohver[da] Jehoovale, oma Jumalale ‥, mis ilma on saadud!”12 Ka kõik meie ütleme nii.

Kui me võtame oma risti enda kanda ja järgime Teda, oleks tõepoolest traagiline, kui meie väljakutsete koorem ei muudaks meid mõistvamaks ja tähelepanelikumaks teiste koormate suhtes. Ristilöömise puhul on üks vägevamaid paradokse see, et Päästja käed tõmmati laiali ja löödi siis naeltega kinni, kujutades tahtmatult, kuid täpselt, et iga mees, naine ja laps kogu inimperekonnas pole Tema lunastavasse, ülendavasse embusse mitte ainuüksi teretulnud, vaid ka kutsutud.13

Nii nagu piinarikkale ristilöömisele järgnes hiilgav ülestõusmine, nõnda valatakse igasuguseid õnnistusi nende peale, kes on nõus Mormoni Raamatu prohvet Jaakobi sõnul „[uskuma] Kristusesse ja [pidama] silmas tema surma ja kan[dma] tema risti”. Mõnikord tulevad need õnnistused vara ja mõnikord hiljem, kuid meie enda via dolorosa14 lõpeb imeliselt Õpetaja enda lubadusega, et need ei jää tulemata. Nende õnnistuste saamiseks järgigem Teda – lakkamatult, iial vankumata ega põgenemata, iial selle ülesande eest võpatamata, mitte siis, kui meie rist võib olla raske, ega ka siis, kui teerada mõneks hetkeks pimeneb. Tänan teid isiklikult teie jõu, truuduse ja armastuse eest. Täna annan ma apostelliku tunnistuse Temast, kes „tõsteti üles”15, ja igavestest õnnistustest, mida Ta annab neile, kes on „üles tõstetud” koos Tema, Issanda Jeesuse Kristusega. Aamen.

Viited

  1. Vt Jeffrey R. Holland. Encyclopedia of Mormonism, 1992. Atonement of Jesus Christ, 1. kd, lk 83.

  2. Amulek ütleb Kristuse lepituse kohta „suur ja viimne ohverdus”, mis on oma ulatuselt „lõputu ja igavene” (Al 34:10). Sest „kõik on langenud ja on kadunud ja peavad hukkuma ilma lepituseta” (Al 34:9; vt ka s 8–12). President John Taylor lisab: „Meile mõistetamatul ja seletamatul kombel kandis [Jeesus] kogu maailma patukoormat; mitte ainult Aadama, vaid ka tema järeltulijate oma; ning avas seda tehes taeva kuningriigi mitte üksnes kõigile usklikele ja kõigile, kes kuuletusid Jumala seadustele, vaid rohkem kui pooltele inimperekonnast, kes surevad enne, kui jõuavad küpsusikka, kuid ka [neile], kes ilma seaduseta surnuna äratatakse Tema sekkumise tõttu ilma seaduseta ka üles, ja kelle üle mõistetakse kohut ilma seaduseta, ning kes saavad nõnda osa Tema lepituse õnnistustest.” (An Examination into and an Elucidation of the Great Principle of the Mediation and Atonement of Our Lord and Savior Jesus Christ [1892], lk 148–149; Teachings of Presidents of the Church: John Taylor [2001], lk 52–53)

  3. Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 49.

  4. 1Ne 11:32–33.

  5. 3Ne 27:14–15.

  6. Loomulikult viitab ka Paulus oma õpetustes ristile (vt nt 1Kr 1:17–18; Gl 6:14; Fl 3:18), kuid need viited räägivad millestki palju suuremast kui kahest kokkunaelutatud palgist või mõnest väiksemast sarnasest sümbolist. Seega, ristist rääkides õpetab Paulus kokkuvõtlikult lepituse ülevusest ehk valdkonnast, milles viimse aja pühad varmalt temaga liituvad ja teda tsiteerivad.

  7. Sellised varajased traditsioonilise ristiusu tegelased, nagu Martin Lutheri ideekaaslane Andreas Karlstadt (1486–1541), väitsid hiliskeskeani välja, et „ristikuju kujutas [iseenesest] vaid Kristuse inimkannatusi ega kuvanud Ta ülestõusmist ja lunastusväge” (John Hilton III, Considering the Cross: How Calvary Connects Us with Christ [2021], lk 17).

  8. Ristilöömine ning Maarja ja ülestõusnud Issand. Autor Harry Anderson.

  9. Russell M. Nelson. Taevaste avamine abi saamiseks. – 2020. a kevadine üldkonverents.

  10. Gordon B. Hinckley. The Symbol of Christ. – Ensign, mai 1975, lk 92.

  11. Mt 16:24.

  12. 2Sm 24:24.

  13. „Tema käsi on sirutatud kõikidele inimestele, kes parandavad meelt ja usuvad tema nimesse.” (Al 19:36; vt ka 2Ne 26:33; Al 5:33)

  14. Via dolorosa on ladinakeelne fraas, mis tähendab „vaevaline teekond, rännak või rida kogemusi”. (Märksõna „via dolorosa”. –Merriam-Webster.com Dictionary) Seda seostatakse enim Jeesuse teekonnaga Pilaatuse juures hukkamõistetuna Kolgatale, kus Ta risti löödi.

  15. Vt 3Ne 27:14–15.