Jumalale ja Tema tööle ustavad

Möödunud aasta oktoobris sain ma ülesande külastada koos juhataja M. Russell Ballardi ja vanem Jeffrey R. Hollandiga Suurbritanniat, kus me kõik kolmekesi noorte misjonäridena teenisime. Meil oli eriline võimalus õpetada ja tunnistada, kuid elada ka läbi Kiriku ajaloo algusaegu Briti saartel, kus minu vanavanavanaisa Heber C. Kimball ja tema kaaslased esimesed misjonärid olid.¹

President Russell M. Nelson tögas meid selle ülesande pärast ja märkis, et kolme apostlit mingit piirkonda külastama määrata, kus nad noores eas misjonäridena teenisid, oli harukordne juhtum. Ta märkis, et kõik soovivad, et neid määratakse nende esmast misjonit külastama. Ta selgitas lühidalt naerusui seda pretsedenti, et kui peaks olema veel teinegi apostlikolmik, kes üle 60 aasta tagasi samal misjonil teenisid, võivad ka nemad sarnase ülesande saada.

Selleks ülesandeks valmistudes lugesin ma uuesti läbi Heber C. Kimballi elulooraamatu, mille kirjutas ta lapselaps Orson F. Whitney, kes ka ise hiljem apostliks kutsuti. Sain selle köite oma kallilt emalt, kui olin pea seitsmeaastane. President George Albert Smith pidi pühitsema 24. juulil 1947 „See on see koht” monumendi ja me sättisime end seal osalema.² Ema tahtis, et ma oma esiisa Heber C. Kimballi kohta rohkem teada saaksin.

Selles raamatus on kirjas president Kimballile omistatud elutark nüüdisajal oluline mõtteavaldus. Lubage mul anda enne selle mõtteavalduse jagamist veidi taustteavet.

Kui prohvet Joseph Smith oli Liberty vanglas, said apostlid Brigham Young ja Heber C. Kimball kohustuse juhtida neis kohutavalt vaenulikes oludes pühade evakueerimist Missouri osariigist. Evakuatsioon oli suures osas vajalik kuberner Lilburn W. Boggsi väljastatud väljajuurimiskorralduse tõttu.³

Umbes 30 aastat hiljem õpetas Heber C. Kimball, kes oli siis Esimeses Presidentkonnas, uue põlvkonnaga selle ajaloo üle mõtiskledes: „Lubage mul teile öelda, et paljud teist näevad aega, mil te kohtate kogu seda häda, katsumust ja tagakiusamist, mida te taluda suudate, ning ohtralt võimalusi näidata, et te olete Jumalale ja Tema tööle ustavad.”⁴

Heber jätkas: „Selleks et tulevaid raskusi kohata, on teil vajalik ise selle töö õigsusest teada. Need raskused saavad olema oma iseloomu poolest sellised, et nii mees kui ka naine, kellel sellist isiklikku teadmist või tunnistust ei ole, kukub. Kui te pole tunnistust saanud, siis elage õigesti ning hüüdke Issanda poole ja ärge lakake [enne, kui] te selle [saate]. Kui te ei saa, ei jää te püsima. ‥ Aeg tuleb, mil ükski mees ega naine ei suuda laenatud valgusega vastu pidada. Igaüks peab juhinduma oma sisemisest valgusest. ‥ Kui teil seda pole, ei jää te püsima. Otsige seega tunnistust Jeesusest ja klammerduge selle külge, et te proovile paneva aja saabudes ei komista ega kuku.”⁵

Igaüks meist vajab Jumala töö⁶ ja Jeesuse Kristuse keskse rolli kohta oma tunnistust. Õpetuse ja Lepingute 76. osas viidatakse kolmele hiilguseastmele ja võrreldakse selestilist hiilgust päikesega. Seejärel võrreldakse terrestrilist kuningriiki kuuga.⁷

Huvitaval kombel on päikesel omaenda valgus, kuid kuul on peegeldunud ehk „laenatud valgus”. Rääkides terrestrilisest kuningriigist, teatatakse 79. salmis: „Nemad on need, kes ei ole vaprad tunnistuses Jeesusest.” Me ei või saada selestilist kuningriiki ja elada Isa Jumalaga laenatud valguses. Meil on vaja omaenda tunnistust Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi kohta.

Me elame maailmas, kus ülekohus on väga võimas⁸ ja südamed pöörduvad Jumalast eemale inimeste õpetuste tõttu⁹. Üheks mõjuvaimaks pühakirjanäiteks, milles kajastub Heber C. Kimballi mure Jumala töö ja Jeesuse Kristuse kohta saadud tunnistuse pärast, on Alma nõuanne oma kolmele pojale – Heelamanile, Siblonile ja Koriantonile.¹⁰ Kaks tema poega olid olnud Jumalale ja Tema tööle ustavad. Kuid üks poeg oli langetanud halbu otsuseid. Minu jaoks on Alma nõuande puhul olulisim, et ta andis isana nõu omaenda laste heaks.

Alma esmamure oli Heber C. Kimballi sarnaselt see, et igaühel oleks tunnistus Jeesuse Kristuse kohta ning et ta oleks Jumalale ja Tema tööle ustav.

Selles tähelepanuväärses õpetuses oma pojale Heelamanile lubab Alma jäägitult, et need, kes „pane[vad] oma lootuse Jumalale, saa[vad] abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ‥ tõstetakse üles viimsel päeval”¹¹.

Kuigi Alma oli saanud ilmutuse, kus ta nägi inglit, on see harukordne. Palju tüüpilisemad on Püha Vaimu kaudu jäänud muljed. Need muljed võivad olla sama tähtsad kui ingli ilmumised. President Joseph Fielding Smith on õpetanud: „Pühalt Vaimult hingele jäetud muljed on nägemusest palju tähendusrikkamad. Kui Vaim räägib vaimule, on selle jälge hinges palju raskem kustutada.”¹²

Sellega jõuame Alma nõuandeni oma teisele pojale, Siblonile. Siblon oli samuti õigemeelne nagu ta vend Heelamangi. Ma tahan rõhutada salmi Alma 38:12, mis sisaldab ka nõuannet: „Vaata ka, et sa ohjeldad kõiki oma kirgi, et sa võiksid täituda armastusega.”

Ohjeldama on huvitav sõna. Me juhime ohjadega hobust, kui me ratsutame. Hea sünonüüm võib olla suunama, talitsema või vaos hoidma. Vanas Testamendis öeldakse, et me tõstsime rõõmukisa, kui meid füüsilise keha saamisest teavitati.¹³ Keha ei ole halb. See on kaunis ja hädavajalik. Kuid kui mõnda kirge valesti suhtutakse ja seda õigesti ei ohjeldata, võib see meid Jumalast ja Tema tööst lahutada ning meie tunnistusele kahjulikult mõjuda.

Räägime iseäranis kahest kirest – esiteks vihast ja teiseks ihast.¹⁴ Mõlemad võivad ohjeldamatu või talitsematuna suurt südamevalu põhjustada, Vaimu mõju kahandada ning meid Jumalast ja Tema tööst lahutada. Vastane kasutab kõiki võimalusi, et täita meie elu vägivalda ja kõlblusetust kujutavate vaatepiltidega.

Mõnes peres pole sugugi tavatu vihasel mehel või naisel oma abikaasat või last lüüa. Ma osalesin juulis Londonis kõigi Suurbritannia erakondade parlamentaarfoorumil.¹⁵ Märkimisväärse üleilmse probleemina kerkis esile naiste- ja noortevastane vägivald. Lisaks vägivallale leiab aset ka verbaalne väärkohtlemine. Pereläkituses öeldakse meile, et neil, „kes kohtlevad halvasti oma abikaasasid või järglasi, ‥ tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees”.¹⁶

President Nelson rõhutas seda tugevasõnaliselt eile hommikul.¹⁷ Palun otsustage, et vaatamata sellele, kui ka teie vanemad teid halvasti kohtlesid, ei kohtle teie oma abikaasat ega lapsi halvasti ei füüsiliselt, verbaalselt ega ka emotsionaalselt.

Üks nüüdisaja olulisimaid väljakutseid on ühiskonna valupunktidega seotud vaidlused ja verbaalne väärkohtlemine. Paljudel juhtudel on arutlemine, vestlemine ja viisakus asendunud viha ja solvangutega. Paljud on hüljanud Päästja vanemapostli Peetruse manitsuse taotleda selliseid Kristuse-sarnaseid omadusi nagu taltumus, kannatlikkus, jumalakartus, vennaarmastus ja armastus kõikide vastu.¹⁸ Lisaks on nad hüljanud sellise Kristuse-sarnase omaduse nagu alandlikkus.

Lisaks viha talitsemisele ja muude kirgede ohjeldamisele peame elama puhast kõlbelist elu ning talitsema oma mõtteid, keelt ja tegusid. Me peame vältima pornograafiat, hindama selle sobivust, mida me oma kodus vaatame, ning vältima igasugust patust käitumist.

Sellega jõuame nõuandeni, mille Alma andis oma pojale Koriantonile. Erinevalt oma vendadest Heelamanist ja Siblonist pani Korianton toime kõlbelise üleastumise.

Kuna Korianton oli teinud midagi kõlblusevastast, pidi Alma õpetama talle meeleparandusest. Ta pidi õpetama talle tema patu tõsidusest ja siis sellest, kuidas meelt parandada.¹⁹

Niisiis oli Alma ennetuslik nõuanne kirgi ohjeldada, kuid üleastunuid nõustas ta meelt parandama. President Nelson andis liikmetele meeleparanduse kohta sügavmõttelist nõu 2019. aasta kevadisel üldkonverentsil. Ta tegi selgeks, et igapäevane meeleparandus on meie elu lahutamatu osa. „Meeleparandus ei ole sündmus, see on protsess. See on õnne ja meelerahu võti,” õpetas ta „Igapäevane meeleparandus teeb meid puhtamaks ja puhtus toob väge.”²⁰ Kui Korianton oleks teinud nii, nagu president Nelson nõustas, oleks ta rüvedate mõtete tekkides kohe meelt parandanud. Suuremad üleastumised poleks üldse aset leidnud.

Alma lõppnõuanne oma poegadele on üks tähtsamaid õpetusi kogu pühakirjades. See on seotud Jeesuse Kristuse tehtud lepitusega.

Alma tunnistas, et Kristus võtab ära patu.²¹ Ilma Päästja lepituseta nõuaks igavene õiglusepõhimõte karistust.²² Tänu Päästja lepitusele saab halastus nende puhul, kes on meelt parandanud, võimust võtta, ja see võimaldab neil naasta Jumala juurde. Meil oleks hea selle imelise õpetuse üle mõtiskleda.

Keegi ei saa naasta Jumala juurde ainult omaenda heade tegude kaudu. Päästja ohverdusest on kasu meile kõigile. Kõik on teinud pattu ning meile saab halastada ja me võime elada koos Jumalaga vaid Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.²³

Alma andis Koriantonile ka imelist nõu meie kõigi jaoks, kes on meeleparanduse protsessi läbi teinud või läbi tegemas, olgu patud väikesed või sama tõsised, nagu Koriantoni omad. Alma 42. peatüki 29. salmis on kirjas: „Ja nüüd, mu poeg, ma soovin, et sa ei laseks neil asjadel endale enam muret teha ja lase ainult oma pattudel endale muret teha, selle murega, mis toob sind meeleparandusele.”

Korianton võttis Alma nõuannet kuulda ning parandas meelt ja ka teenis auväärselt. Tänu Päästja lepitusele võivad kõik terveneda.

Alma päevil, Heberi päevil ja muidugi meie päevil on meil kõigil vaja Jeesuse Kristuse kohta oma tunnistus saada, oma kirgi ohjeldada, pattudest meelt parandada, Jeesuse Kristuse lepituse kaudu rahu leida ning Jumalale ja Tema tööle ustav olla.

President Russell M. Nelson väljendas seda hiljutises kõnes ja taas täna hommikul järgmiselt: „Ma anun teid, et te võtaksite oma tunnistuse eest vastutuse enda kätte. Tegutsege selle nimel. Vastutage selle eest. Kandke selle eest hoolt. Kosutage seda, et see kasvaks. Siis pange tähele, et teie elus leiavad aset imed.”²⁴

Ma olen tänulik, et kuuleme nüüd president Nelsonit kõnelemas. Ma tunnistan, et president Nelson on Issanda prohvet meie ajal. Ma armastan ja hindan imelist inspiratsiooni ja juhatust, mida me tema kaudu saame.

Jagan Issanda Jeesuse Kristuse apostlina oma kindlat tunnistust Päästja jumalikkusest ja Tema lepituse reaalsusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.