Tunnistuse eest hoolitsemine ja selle jagamine

Tähendusrikkad hetked elus tulevad sageli ja ootamatult, isegi siis, kui oled alles noor. Lubage mul jagada lugu keskkooliõpilasest Kevinist, kes valiti osalema ühel osariigist väljaspool toimunud õpilasjuhtide üritusel. Ta kirjeldas seda lugu järgmiselt.

„Järjekord jõudis minuni ja ametliku välimusega registraator küsis minu nime. Ta vaatas oma nimekirja ja ütles: „Nii et sina oled see noormees Utah’st.”

„Kas ainult mina olen Utah’st?” küsisin ma.

„Jah, ainult sina.” Ta ulatas mulle nimesildi, millel oli minu nime all kirjutatud „Utah”. Kui ma selle endale rinda panin, tundsin, et mind on sildistatud.

Ma surusin end hotelli lifti koos viie teise keskkooliõpilasega, kes kandsid samasuguseid nimesilte nagu minul. „Kuule, sa oled Utah’st. Kas sa oled mormoon?” küsis üks õpilane.

Ma tundsin end võõrana kõigi nende õpilasjuhtide seas, kes olid pärit kõikjalt Ameerika Ühendriikidest. „Jah,” möönsin ma kõhklevalt.

„Teie olete need, kes usuvad Joseph Smithi, kes ütles, et nägi ingleid. Ega sa seda ju päriselt ei usu?”

Ma ei teadnud, mida öelda. Kõik õpilased liftis vahtisid mind. Olin äsja saabunud ja juba arvasid kõik, et ma olen teistsugune. Ma asusin pisut kaitsepositsioonile, kuid ütlesin siis: „Ma tean, et Joseph Smith oli Jumala prohvet.”

„Kust see tuli?” mõtlesin ma. Ma ei osanud endast sellist julgust oodata. Kuid tundsin, et olin öelnud tõde.

„Jah, mulle öeldi, et te olete kõik usuhullud,” ütles ta.

Seejärel tekkis ebamugav paus, kuni lifti uks avanes. Kui me oma pagasit kokku kogusime, eemaldus ta naerdes mööda koridori.

Siis küsis üks hääl minu selja taga: „Hei, kas mormoonidel on mingi teine piibel?”

Oo, ei. Hakkab jälle pihta. Pöörasin ringi ja nägin üht teist õpilast, kes oli koos minuga liftis olnud, Christopheri.

„Seda nimetatakse Mormoni Raamatuks,” ütlesin ma, soovides teema lõpetada. Võtsin oma kotid kätte ja hakkasin oma toa poole kõndima.

„Kas see on see raamat, mille Joseph Smith tõlkis?” küsis ta.

„Jah, on,” vastasin. Ma astusin edasi, lootes piinlikkust vältida.

„Kas sa tead, kust ma võiksin selle raamatu saada?”

Ühtäkki turgatas mulle pähe kirjakoht, mida olin seminaris õppinud. „Ma ei häbene evangeeliumi.”¹ Kui see mulle pähe tuli, tundsin häbi, et olin piinlikkust tundnud.

Kogu ülejäänud nädala jooksul mõlkus see pühakiri mul meeles. Vastasin nii paljudele küsimustele Kiriku kohta, kui oskasin, ja leidsin palju sõpru.

Ma avastasin, et olen oma usu üle uhke.

Andsin Christopherile Mormoni Raamatu. Ta kirjutas mulle hiljem, et oli kutsunud misjonärid oma koju.

Ma õppisin, kuidas oma tunnistust jagades mitte piinlikkust tunda.”²

Mind inspireerib Kevini julgus oma tunnistust jagada. See on julgus, mida Kiriku ustavad liikmed kogu maailmas iga päev üles näitavad. Oma mõtteid jagades kutsun teid üles mõtisklema järgmise nelja küsimuse üle.

1. Kas ma tean ja mõistan, mis on tunnistus?

2. Kas ma tean, kuidas oma tunnistust jagada?

3. Mis takistab mul oma tunnistuse jagamist?

4. Kuidas ma oma tunnistust säilitan?

Teie tunnistus on kõige väärtuslikum vara, mida seostatakse sageli sügavate vaimsete tunnetega. Need tunded tulevad enamasti vaikselt ja neid kirjeldatakse kui vaikset, tasast häält.³ See on teie usk või teadmised tõe kohta, mis on antud vaimse tunnistusena Püha Vaimu mõjul. Selle tunnistuse saamine muudab seda, mida te ütlete ja kuidas te käitute. Teie tunnistuse põhielemendid, mida Püha Vaim kinnitab, on järgmised.

• Jumal on teie Taevane Isa; teie olete Tema laps. Ta armastab teid.

• Jeesus Kristus elab. Ta on elava Jumala Poeg ning teie Päästja ja Lunastaja.

• Joseph Smith on Jumala prohvet, keda kutsuti taastama Jeesuse Kristuse Kirikut.

• Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jumala taastatud Kirik maa peal.

• Jeesuse Kristuse taastatud Kirikut juhib elav prohvet.

Te jagate oma tunnistust, kui jagate vaimseid tundeid teistega. Kiriku liikmena avaneb teil võimalus jagada suulist tunnistust ametlikel Kiriku koosolekutel või üks ühele vestlustes perekonna, sõprade ja teiste inimestega.

Teine viis, kuidas te oma tunnistust jagate, on õigemeelse käitumise kaudu. Teie tunnistus Jeesusest Kristusest ei ole ainult see, mida te ütlete – see on, kes te olete.

Iga kord, kui te jagate suulist tunnistust või näitate oma tegudega oma pühendumust järgida Jeesust Kristust, kutsute te teisi tulema „Kristuse juurde”.⁴

Kiriku liikmed seisavad kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal.⁵ Võimalusi selle tegemiseks digitaalses universumis, kasutades meie enda inspireerivat sisu või jagades teiste valmistatud meeltülendavat sisu, on lõputult. Me jagame tunnistust, kui armastame, jagame ja kutsume, isegi internetis. Teie säutsud, otsesõnumid ja postitused saavad kõrgema, pühama eesmärgi, kui kasutate sotsiaalmeediat ka selleks, et näidata, kuidas Jeesuse Kristuse evangeelium teie elu kujundab.

Tunnistuse jagamist võib takistada ebakindlus selle suhtes, mida öelda. Matthew Cowley, üks algusaegade apostel, jagas järgmist kogemust, kui ta 17-aastaselt Uus-Meremaale viieaastasele misjonile läks.

„Ma ei unusta kunagi oma isa palveid minu lahkumispäeval. Ma ei ole kunagi elus kuulnud kaunimat õnnistust. Tema viimased sõnad mulle raudteejaamas olid: „Mu poiss, sa lähed sellele misjonile, sa uurid pühakirju ning püüad jutlusi ette valmistada ja mõnikord, kui sind kutsutakse kõnelema, arvad sa, et oled imeliselt valmistunud, aga kui sa püsti tõused, on sinu pea mõtetest täiesti tühi.” Olen seda kogenud rohkem kui üks kord.

„Mida siis teha, kui kõik mõtted kaovad?” küsisin isalt.

Ta ütles: „Sa tõuse püsti ja jaga tulihingelist tunnistust, et Joseph Smith oli elava Jumala prohvet, ja siis voolavad mõtted su meelde ja sõnad suhu ‥ igaühe südamesse, kes seda kuuleb. Ja nii andis minu pea, mis oli minu ‥ misjoni ‥ ajal enamasti tühi, mulle võimaluse jagada tunnistust maailma ajaloo suurimast sündmusest pärast Suure Õpetaja ristilöömist. Proovige seda mõnikord, poisid ja tüdrukud. Kui teil ei ole midagi muud öelda, tunnistage, et Joseph Smith oli Jumala prohvet, ja kogu Kiriku ajalugu tulvab teie mõtetesse.”⁶

Sarnaselt on president Dallin H. Oaks jaganud, et „tunnistuse omandamine on kiirem, kui seda seistes jagada, mitte seda üksnes põlvili paluda.”⁷ Vaim annab tunnistust nii kõnelejale kui ka kuulajale.

Teine takistus, nagu Kevini lugu rõhutas, on hirm. Paulus kirjutas Timoteosele:

„Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.

Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest.”⁸

Hirmutunne ei tule mitte Issandalt, vaid kõige sagedamini vastaselt. Kevini kombel usku rakendades võite hirmust vabaneda ja julgelt jagada seda, mis on teie südames.

Ma usun, et tunnistus on meile loomupäraselt kaasa antud, kuid selleks, et seda säilitada ja täielikumalt arendada, õpetas Alma, et me peame oma tunnistuse eest hoolt kandma.⁹ Kui me seda teeme, „siis see juurdub ja kasvab üles ja kannab vilja”.¹⁰ Ilma hoolitsuseta „see kuivab ära”.¹¹

Esimese Presidentkonna iga armastatud liige on andnud meile juhiseid, kuidas tunnistust säilitada.

President Henry B. Eyring õpetas meile armastusega, et „tunnistuse kasvamiseks ja edenemiseks on vaja pidevat võrdsetes kogustes toitumist jumalasõnast, siirast palvet ja kuuletumist Issanda käskudele.”¹²

&&President Dallin H. Oaks meenutas meile, et oma tunnistuse säilitamiseks „peame me iga nädal osa võtma sakramendist (vt ÕL 59:9), et olla väärilised selle hinnalise lubaduse jaoks, „et tema Vaim võiks alati olla koos [meiega]” (vt ÕL 20:77).”¹³

Ja president Russell M. Nelson on õpetanud:

„Toitke [oma tunnistust] tõega. ‥

Kosutage end vana- ja nüüdisaja prohvetite sõnadega. Paluge, et Issand õpetaks teile, kuidas Teda paremini kuulata. Veetke rohkem aega templis ja pereajalootööd tehes.

‥ [Pange oma tunnistus] oma elus tähtsaimale kohale.”¹⁴

Mu armsad vennad ja õed, ma luban, et kui te paremini mõistate, mis on tunnistus, ja kui te seda jagate, siis ületate ebakindluse ja hirmu takistused, mis võimaldab teil seda kõige väärtuslikumat vara, oma tunnistust, hoida ja kasvatada.

Meid on õnnistatud, et meil on arvukalt näiteid vana- ja nüüdisaja prohvetitest, kes on julgelt oma tunnistust jaganud.

Pärast Kristuse surma seisis Peetrus ja tunnistas:

„Olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, ‥ seisab see siin teie ees. ‥

‥ sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!”¹⁵

Pärast Alma jutlust usust ütles Amulek jõuliselt: „Ma ise tunnistan teile, et need asjad on õiged. Vaata, ma ütlen teile, et ma tean, et Kristus tuleb inimlaste sekka, et võtta enda peale oma rahva üleastumised, ja et ta lepitab maailma patud; sest seda on rääkinud Issand Jumal.”¹⁶

Joseph Smith ja Sidney Rigdon, kes olid tunnistajaks hiilgavale nägemusele ülestõusnud Päästjast, tunnistasid:

„Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mille meie temast anname: et ta elab!

Sest me nägime teda, nimelt Jumala paremal käel, ja me kuulsime häält tunnistamas, et tema on Isa Ainusündinu.”¹⁷

Vennad ja õed, ma kutsun teid üles otsima võimalusi oma tunnistuse jagamiseks sõnades ja tegudes. Selline võimalus avanes mulle hiljuti ühe Lõuna-Ameerika pealinna linnapeaga kohtumisel, mis toimus tema kabinetis koos mitme tema kabinetiametnikuga. Kuna koosolek lõppes väga sõbralike tunnetega, mõtlesin kõhklevalt, et peaksin oma tunnistust jagama. Pärast õhutust jagasin tunnistust, et Jeesus Kristus on elava Jumala Poeg ja maailma Päästja. Sel hetkel muutus kõik. Ei saanud eitada ruumis valitsevat Vaimu. Tundus, et see oli puudutanud kõigi hinge. „Trööstija ‥ tunnistab Isast ja Pojast.”¹⁸ Olen väga tänulik, et võtsin oma julguse kokku, et tunnistust jagada.

Kui selline hetk saabub, haarake sellest kinni ja kasutage seda. Kui te seda teete, siis tunnete Trööstija soojust enda sees.

Ma annan ka teile oma tunnistuse – Jumal on meie Taevane Isa, Jeesus Kristus elab ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jumala Kirik maa peal meie päevil, mida juhib meie kallis prohvet, president Russell M. Nelson. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.