Kestev jüngripõlv
Võime leida vaimset kindlustunnet ja rahu, kui edendame pühasid harjumusi ja õigemeelset rutiini, mis võivad toetada ja toita meie usuleeki.
Möödunud suvel kasvas üle 200 000 meie noore inimese usk üle kogu maailma ühel sadadest nädalapikkusest „Sulle, noor” (FSY) konverentsidest. Pandeemiaaegsest isolatsioonist tulles oli osalemine üksi paljude jaoks usutegu Issandasse. Paljud noored osalejad näivad järgivat sarnast tõusuteed sügavama pöördumise suunas. Nende üritusenädala lõpus meeldis mulle neilt küsida: „Kuidas meeldis?”
Mõnikord vastasid nad midagi sellist: „Ma olin esmaspäeval ema peale nii pahane, sest ta sundis mind tulema ja osalema. Ma ei tundnud mitte kedagi. Ega arvanud, et see on minu jaoks. Kahtlesin, et sõpru leian … Aga nüüd on reede ja ma tahaksin lausa siia jääda. Ma lihtsalt soovin tunda oma elus Vaimu. Ma tahan niimoodi elada.”
Igaühel neist on oma lood selguse hetkedest ja vaimsetest andidest, mis neist läbi voolavad ja neid mööda seda kasvukaart kannavad. See noortekonverentside suvi muutis ka mind, sest ma nägin, kuidas Jumala Vaim vastas järeleandmatult nende noorte õigemeelsetele soovidele, kes nädal aega Tema hoole all olles leidsid julguse Teda usaldada.
Nagu eredate keredega teraslaevad merel, elame me vaimselt söövitavas keskkonnas, kus kõige säravamaid veendumusi tuleb hoolikalt hoida, muidu võivad need saada kriimustusi, siis korrodeeruda ja seejärel laguneda.
Milliseid asju me saame teha, et säilitada oma veendumuste leeki?
Kogemused, nagu noortekonverentsid, laagrid, sakramendikoosolekud ja misjonid võivad aidata meie tunnistusi lihvida, juhatades meid läbi kasvu ja vaimse arengu kaare suhtelise rahu paikadesse. Aga mida me peame tegema, et jääda sinna ja jätkuvalt „Kristuses püsivana edasi pürgi[da]” (2Ne 31:20) selle asemel, et tagasi libiseda? Me peame jätkuvalt tegema neid asju, mis meid algselt vaimse kasvu juurde tõid, näiteks sageli palvetama, pühakirjades kümblema ja siiralt teenima.
Mõnel meist on vaja rakendada usaldust Issandasse, et ainuüksi sakramendikoosolekul osaleda. Aga kui kord sinna jõuame, võivad Issanda sakramendi tervendav mõju, evangeeliumi põhimõtete süstid ja koguduse kogukonna hoolitsus meie meeleolu parandada.
Kust tuleb see kontaktkogunemistes peituv vägi?
Noortekonverentsidel õppis paarsada tuhat ja enam noort paremini tundma Päästjat, kasutades kogunemise lihtsat valemit: kus kaks või enam koos on Tema nimel (vt Mt 18:20), tegeledes evangeeliumi ja pühakirjadega, koos lauldes, koos palvetades ja leides rahu Kristuses. See on võimas retsept vaimseks ärkamiseks.
See kaugelt kokku tulnud vendade ja õdede rühm on nüüd koju läinud, et otsustada, mida tähendab jätkuvalt loota Issanda peale (vt Õp 3:5; 2022. a noorteteema), kui meid on kaasa haaranud ohjeldamatu maailma ebakõla. On üks asi kuulda Teda (vt JSA 1:17) vaikses mõtiskluspaigas avatud pühakirjade juures. Kuid hoopis teine asi on jääda ustavaks jüngriks selles sureliku elu segaduste virvarris, kus me peame pingutama, et kuulda Teda läbi enesehaletsuse ja enesekahtluse hägu. Ei ole kahtlust, et see on just see, mida meie noored kangelaslikult teevad, kui nad seisavad oma südames ja meeles kindlana meie aja muutuvates väärtushinnangutes.
Mida saavad pered teha kodus, et kasutada kirikuüritustel tekkinud hoogu?
Ma teenisin kord vaia Noorte Naiste juhataja abikaasana. Ühel õhtul anti mulle ülesandeks fuajees küpsised lauale panna, samal ajal kui mu naine pidas sakramendisaalis küünlavalgusõhtut vanematele ja nende tütardele, kes valmistusid Noorte Naiste laagrisse minema. Pärast seda, kui ta oli selgitanud, kuhu minna ja mida kaasa võtta, ütles ta: „Nüüd, teisipäeva hommikul, kui te oma armsad tüdrukud bussi ette jätate, kallistage neid kõvasti. Ja tehke neile hüvastijätuks musi – sest nad ei tule tagasi.”
Kuulsin kedagi õhku ahmimas ja siis mõistsin, et see olin mina. „Nad ei tule tagasi?”
Kuid siis ta jätkas: „Kui te need teisipäevahommikused tüdrukud bussi peale viite, siis jätavad nad segajad ja ebaolulised asjad kõrvale ja veedavad nädal aega koos õppides, kasvades ja Issandat usaldades. Me palvetame koos ja laulame ja küpsetame ja teenime koos ja jagame koos tunnistusi ja teeme asju, mis võimaldavad meil kogu nädala jooksul tunda Taevase Isa Vaimu, kuni see imbub meie luudesse. Ja laupäeval ei ole need tüdrukud, keda te näete bussist väljumas, enam need, keda te teisipäeval bussi peale viisite. Nad on saanud uueks looduks. Ja kui te aitate neil sellel kõrgemal tasandil jätkata, siis nad hämmastavad teid. Nad jätkavad muutumist ja kasvamist. Ja ka teie pere muutub.”
Sel laupäeval oli kõik nii, nagu ta ennustas. Kui ma telke laadisin, kuulsin oma naise häält väikeses metsas asuvas amfiteatris, kuhu tüdrukud olid enne koju minekut kogunenud. Kuulsin teda hüüdmas: „Ah! Siin te oletegi. Me oleme teid terve nädal otsinud. Meie laupäevatüdrukud.”
Siioni vaprad noored rändavad läbi hämmastavate aegade. Nende eriline ülesanne on leida rõõmu selles maailmas, mille hävingust on prohvetlikult kuulutatud, muutumata selle pühaduse suhtes pimeda maailma osaks. Oma sada aastat tagasi rääkis G. K. Chesterton peaaegu nii, nagu oleks ta vaadanud seda aadet kui kodukeskset ja kiriku poolt toetatut, kui ta ütles: „Me peame vaatama universumit korraga kui koletise lossi, millele tuleb tormi joosta, ja samas ka kui meie enda majakest, kuhu me saame õhtul tagasi pöörduda.” (Orthodoxy [1909], lk 130)
Õnneks ei pea nad minema võitlusväljale üksinda. Nad hoiavad kokku üksteisega. Ja neil olete teie. Ja nad järgivad elavat prohvetit, president Russell M. Nelsonit, kes kuulutab nägija teadliku optimismiga, et nende aegade suur ettevõtmine – Iisraeli kokkukogumine – saab olema nii suursugune kui ka ülev (vt Iisraeli Lootus. – ülemaailmne pühalik koosolek noortele, 3. juuni 2018, HopeofIsrael.ChurchofJesusChrist.org).
Sel suvel vahetasime koos abikaasa Kalleeniga lennukit Amsterdamis, kus ma aastaid varem põhimisjonil teenisin. Pärast kuudepikkust vaeva hollandi keele õppimisega oli meie KLMi lend lõpuks Hollandisse maandumas, kui kapten kõnesüsteemi kaudu meile mõistetamatu teadaande edastas. Pärast hetkelist vaikust ütles minu kaaslane vaikselt: „See oli vist hollandi keel.” Me tõstsime pilgud, lugedes üksteise mõtteid: „Kõik oli kadunud.”
Kuid kõik ei olnud kadunud. Kui ma mõtisklesin, kui suure usalduse me Issandasse panime, kui tol päeval läbi selle lennujaama jalutasime eesootavate imede poole, mis meile misjonäridena osaks said, tõi mind äkitselt tagasi praegusesse aega üks päris elus misjonär, kes oli koju lendamas. Ta tutvustas ennast ja küsis: „Juhataja Lund, mida ma nüüd teen? Mida ma pean tegema, et tugevaks jääda?”
Sama küsimus mõlgub meie noorte mõtetes, kui nad naasevad koju noortekonverentsidelt, noortelaagritest, templireisidelt ja igal ajal, kui nad tunnevad taeva väge: „Kuidas saab armastus Jumala vastu muutuda kestvaks jüngripõlveks?”
Tundsin armastusetulva selle selgesilmse misjonäri vastu, kes teenis oma misjoni viimaseid tunde, ja selles hetkelises Vaimu tasaduses kuulsin, kuidas mu hääl emotsioonist värises, kui ma ütlesin lihtsalt: „Sa ei pea kandma rinnasilti, et kanda Tema nime.”
Ma tahtsin panna oma käed tema õlgadele ja öelda: „Tee järgmist. Mine koju ja ole lihtsalt selline. Sa oled nii hea, et peaaegu helendad pimedas. Teie misjonil kogetud distsipliin ja ohverdused on teinud sinust suurepärase Jumala poja. Jätka kodus selle tegemist, mis on siin nii võimsalt sinu heaks toiminud. Sa oled õppinud palvetama ja seda, kelle poole sa palvetad, ning palve keelt. Sa oled uurinud Tema sõnu ja hakanud armastama Päästjat, püüdes olla Tema-sarnane. Sa oled armastanud Taevast Isa, nagu Tema armastas oma Isa, teeninud teisi, nagu Tema teenis teisi, ja elanud käskude järgi, nagu Tema elas – ja kui sa seda ei teinud, siis parandasid meelt. Sinu jüngripõli ei ole lihtsalt hüüdlause T-särgil – sellest on saanud osa sinu elust, mida elad sihipäraselt teiste heaks. Seega, mine koju ja tee seda. Ole see. Kanna see vaimne hoog edasi oma ülejäänud ellu.”
Ma tean, et usaldades Issandat Jeesust Kristust ja Tema lepingurada, võime leida vaimset kindlustunnet ja rahu, kui me edendame pühasid harjumusi ja õigemeelset rutiini, mis võivad toetada ja toita meie usuleeki. Loodan, et igaüks meist liigub üha lähemale sellele soojendavale usuleegile ja jääb ustavaks, tulgu, mis tuleb. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.