Poeskäik

Olime emaga poes ja ma märkasin üht musta seelikut, mille ma lihtsalt pidin endale saama. Proovisin seda selga ja näitasin emale. Ema kõhkles ja ütles siis, et see on tema meelest lühikesevõitu. Vastasin, et mina nii ei arva ja kinnitasin talle, et kõik tüdrukud koolis kannavad selliseid ja mõned veel hulga lühemaid. Proovisin ema ümber veenda.

Kuid ema ütles kindlalt: „See on liiga lühike. Me ei osta seda. Mine vaheta riided ära.“

Ma ei saanud aru, miks ta minuga nii range oli. Tundsin end piisavalt vanana, et ise otsustada, mida ma endale selga panen. Meie poeskäik oli rikutud ja me sõitsime vaikides koju.

Lõpuks ema ütles: „Becky, ma ei lasknud sul seda seelikut osta, sest see ei sobinud sulle. See seelik oli liiga lühike ega peegeldanud seda, kes sa tegelikult oled. Sa oled Jumala tütar.“

Ema sõnad tegid mulle selgeks põhimõtte, mis jääb mulle igaveseks meelde. Ma olen Jumala tütar ja kõik, mida ma teen ja kannan, peegeldab seda, mida ma enda kohta arvan ja mida ma tunnen Taevase Isa ja oma Päästja suhtes.

Kombekalt riietumine on alatine lahing, kuid ma olen tänulik, et ma ei andnud alla ega seadnud ohtu oma käitumisnorme. Ma tean, et kui me tõepoolest mõistame, et oleme Jumala lapsed, siis saame jagu soovist riietuda nagu muu maailm.