2008
Mu tähelepanuväärne unenägu
Oktoober 2008


Mu tähelepanuväärne unenägu

Mitu aastat tagasi kiirteel juhtunud autoavariis sain ma raskelt kannatada ja olin kolm kuud koomas. Preesterluse õnnistused ja perekonna toetus aitasid mul ühe doktori sõnul „tähelepanuväärselt hästi paraneda“.

Kuid mu peavigastus nõrgestas lühiajalist mälu ja ma ei mäleta enam oma unenägusid. Sageli tean ärgates, et nägin und, kuid samal hetkel kaob see unenägu mul igaveseks meelest.

Seitseteist aastat pärast seda autoavariid kutsuti mind meie koguduse piiskopiks. Järjekordsel koguduse juhatuse koosolekul tegi Algühingu juhataja ettepaneku kutsuda üks abielupaar VÕ klassi õpetajateks. Vahetasime nõuandjatega üllatunud pilke.

See õde käis Kirikus, kuigi mitte korrapäraselt, kuid tema abikaasa ei olnud käinud juba aastaid. Ometi tundsime kõik, et neile peaks andma võimaluse kaaluda, kas nad tahaksid seda kutset vastu võtta.

Ööl enne nendega rääkimist nägin ma selgelt üht unenägu. Hommikul ärgates mäletasin seda täielikult. Nägin unes, mida ma pidin nendega vesteldes ütlema, et nad selle kutse vastu võtaksid. Olin rabatud, et esimest korda 17 aasta jooksul mäletasin oma unenägu, kuid enamgi veel andis mulle elevust ja hoogu selle unenäo sisu.

Sel õhtul tuli mu nõuandja mulle autoga järele. Teel kokkusaamisele ütles ta, et jätab kogu rääkimise minu hooleks. Olin sellega nõus, kuna tundsin, et Issand oli mulle kõne ette valmistanud.

Abielupaariga vesteldes kordasin ma kõike, mida unes olin näinud, ja nad võtsid kutse vastu. Kui me tol õhtul koju sõitsime, ütles mu nõuandja: „Mul on tunne, nagu oleks meister mind õpetanud.“ Ma naeratasin jälle, sest just nii see oligi – meid mõlemaid oli õpetanud Meister ise.

See abielupaar täitis oma Algühingu kutset pühendumusega ja nad mõlemad muutusid koguduses jälle aktiivseks. Mõni aasta hiljem pitseeriti nad templis.

Tänase päevani on see unenägu ainus, mida ma möödunud 28 aastast mäletan. Olen kindel, et Taevane Isa teadis, et see ajastus oli selle abielupaari jaoks parim. Seepärast inspireeris Ta Algühingu juhatajat ja ühel ööl õnnistas mu osaliselt rikkis mälu, et see täiuslikult toimiks. Taas kord ma mõistsin, et Issand on oma Kiriku eesotsas ja et „Issanda igavesed eesmärgid veerevad edasi, kuni kõik tema lubadused täidetakse“ (Mormon 8:22).