See oleks võinud olla mina.

Kui olin seitsmeaastane, kolis meie kanti üks tüdruk, kellega ma sõbraks sain. Meile meeldisid samad asjad ja me mõjutasime teineteist heas suunas. Me tegime häid valikuid, sest meie vanemad olid õpetanud meid targalt valima.

Kuuendasse klassi jõudes aga hakkasime tegema valesid valikuid, et sobida nende sõprade sekka, kellel olid madalamad käitumisnormid. Järgmisel aastal otsustasin sõpru vahetada, et saaksin teha jälle õigeid valikud ja elada kõrgemate käitumisnormide järgi. Muret tegi ainult see, et olime oma sõbraga endiselt sõbrad ja ma tahtsin temaga edasi suhelda.

Oli raske teha seda, mida mul oli vaja teha. Mind oli kogu mu elu õpetatud valima häid sõpru ja hoidma oma käitumisnorme kõrgel. Kuid mul ei olnud tunnistust selle kohta, miks see tähtis oli, seega pidin uskuma, et see oli õige. Suve ja kaheksanda klassi jooksul ei suhelnud ma enam oma vanade sõpradega ja meie teed läksid lahku.

Ma nägin sellest otsusest tulenevaid õnnistusi veel samal aastal. Mu endised sõbrad otsustasid tuua kooli alkoholi. Nad veensid mõnesid tüdrukuid seda jooma ja neil kõigil tuli pahandusi. Ma mõistsin, et üks nendest tüdrukutest oleksin võinud olla mina. Kui ma oleksin olnud nendega, siis ma ei tea, kas mul oleks jätkunud jõudu oma usule truuks jääda.

Kui mõtlen tagajärgedele, mida see mulle kaasa oleks võinud tuua, siis olen väga liigutatud. Ma oleksin võinud sattuda sõltuvusse, rikkuda seadust, kaotada vanemate usalduse, kuid mis kõige olulisem – ma oleksin võinud nii reeta oma Taevase Isa usalduse minu vastu.

Ma tean, et see, mida prohvet räägib kõrgete käitumisnormide järgi elamisest, kaitseb meid. Kuigi me võime pidada seda tülikaks, aitab see meid vaimselt, füüsiliselt, hingeliselt ja muul viisil, millest me isegi aru ei saa.