Abista ja ole rõõmus

Jonathon porises, kui ta ronis oma venna Mike’i kõrvale autosse. Ta oleks tahtnud jääda koju ja mängida eelmisel nädalal sünnipäevakingiks saadud uut mängu. Kuid ema oli jäänud endale kindlaks - nad lähevad kõik koos kogudusehoonesse ja aitavad kaasa koguduse koristuspäeval.

„Miks me peame minema?“ Jonathon oli seda küsinud, kui ta aitas emal tolmuimejat autosse viia.

„See on lõbus,“ oli ema naeratades vastanud. „Pealegi me kõik ju kasutame kogudusehoonet. On ju igati õiglane, et me aitame seda vahel koristada.“

Jonathon põrnitses aknast välja. Majad ja puud vilksasid mööda, kui nad Kiriku poole sõitsid. Kui ema auto Kiriku parkimisplatsile parkis, nägi Jonathon üllatuseks vend Lawsonit, kes parkis oma auto nende oma kõrvale.

„Mida vend Lawson siin teeb?“ imestas Jonathon.

Vend Lawson oli olnud väga haige: ta põdes verevähki ehk leukeemiat. Ta oli olnud kaua aega haiglas. Jonathon mäletas, et ta vanemad kannustasid Mike’i ja teda palvetama vend Lawsoni eest oma isiklikes ja perepalvetes. Vend Lawson oli alles äsja haiglast välja saanud.

Jonathonile oli ta alati meeldinud. Ta oli vanem kui Jonathoni vanaisad, kuid ta tahtis alati Jonathoniga rääkida ja päris ta kooli ja spordimeeskonna kohta. Kord käis ta isegi üht Jonathoni mängu vaatamas.

Kui Jonathon autost välja ronis, lehvitas vend Lawson talle ja hõikas: „Tere, Jonathon!“ Vend Lawson läks auto pagasiruumi juurde ja võttis sealt välja tolmuimeja. Aeglaselt kõndides lükkas ta tolmu-imejat Kiriku poole.

„Jonathon,“ hõikas ema, „saaksid sa mind aidata?“ Ta püüdis tolmuimejat auto pagasiruumist kätte saada.

„Muidugi, ema,“ ütles Jonathon. Ta aitas emal tolmu-imeja välja tõsta ja vedas selle kiirelt üle parkimisplatsi.

Kogu selle õhtu töötasid Jonathon ja Mike vend Lawsoni kõrval. Mitu korda väsis Jonathon ära ja peatus puhkamiseks, kuid ta märkas, et vend Lawson tegi tööd puhkamata. Ja ta naeratas! „Tore on abiks olla, kas pole?“ küsis vend Lawson.

Jonathon tundis, kuidas miski temas muutus. „Kui vend Lawson saab olla abistades rõõmus, siis saan seda ka mina,“ mõtles ta. Ta asus veel hoolsamalt tööle.

„Tänan, et te minuga kaasa tulite,“ ütles ema hiljem, kui nad kodu poole sõitsid.

„Võta heaks,“ ütles Jonathon. „Anna andeks, et ma porisesin. Ma ei teadnud, et tolmu imemisest võib nii palju õppida.“