Usk, mis peatab uputuse
Oli kevadpäev Helsingis. Päike paistis eredalt ja lumi sulas kiiresti. Olin mitu tundi töötanud oma poiste, kaheksa-aastase Juha ja kuueaastase Hannuga, tassinud lund, mis ähvardas sulades meie keldri üle ujutada. Lähedalasuv kuivendustoru, mis oleks pidanud vett ära juhtima, oli endiselt külmunud.
Kui mu abikaasa tol hommikul tööle läks, palus ta meil hoolt kanda selle eest, et vesi keldrisse ei jõuaks. Töötasime hoolega lõunani, seejärel pidime Algühingusse minema. (Tol ajal toimus Algühingu koosolek nädala sees.) Ma ütlesin poistele, et nad peavad sel korral Algühingu vahele jätma, sest vajasin keldris nende abi. Pealegi polnud mu abikaasa Kiriku liige ja ta poleks mõistnud, kui tähtis oli Algühing meie laste jaoks.
Juha ja Hannu kinnitasid mulle üheskoos, et kui me läheme Algühingusse, siis hoolitseb Taevane Isa, et vesi ei jõuaks keldrisse. Ma vaatasin vaheldumisi kogunevat vett ja oma poegade usust säravaid nägusid. Osa minust ütles: „Sa ei saa minna, sest ükski vägi ei takistaks vett keldrit üle ujutamast.“ Ma palusin Taevast Isa oma südames. Ja siis tegin raske otsuse.
„Läheme siis Algühingusse!“ teatasin ma ja panin ämbrid maha. Mis ka ei juhtuks, ei tahtnud ma nõrgestada oma laste usku.
Poistel oli Algühingus tore. Kui me hiljem koju sõitsime, siis mida lähemale me jõudsime, seda suuremaks kasvas mu hirm. Aeda jõudes jooksid poisid kiiresti keldriukse juurde. Alla vaadates hüüdsid nad: „Ema, mis me sulle ütlesime?“ Kiirustasin sinna. Ma ei unusta iial vaatepilti, mis mulle avanes. Keldripõrand oli täiesti kuiv, nagu oleks keegi selle lapiga ära kuivatanud. Veest ei olnud kusagil märkigi. Ka nüüd, 40 aastat hiljem, on mul raske uskuda seda, mida ma nägin.
Sära mu laste silmis peegeldas rõõmu ja usaldust Taevase Isa vastu. Rõõm – ja tänulikkus – täitisid ka minu südame!
Ükski vägi maailmas ei suuda heidutada lapselikku usku. Pühakirjad ütlevad, et kui me usume ja ei kõhkle, siis suudame liigutada mägesid (vt Matteuse 17:20). Tol päeval oli mu laste usu vägi uputuse peatanud.