Kus on minu koht?

Kas teil on olnud pühapäevi, kus te ei tunne üldse, et tahaksite Kirikusse minna? Minul on, eriti viimasel ajal. Kolisin just hiljuti uude kogudusse Lõuna-Aafrikas Kaplinnas. Asi pole selles, et inimesed seal koguduses poleks kenad või sõbralikud. Kuid ma igatsen taga sõpru oma endisest kodukandist.

Pärast esimest nädalat otsustasin, et nüüdsest hakkan käima ainult sakramendikoosolekul. Järgmisel nädalal läksingi ma hiljem. Kui ma kogudusehoonesse astusin, tervitasid mõned mind ja ma istusin oma kohale. Istusin seal ja tundsin koduigatsust. Tahtsin tagasi oma endise koguduse juurde, kus mu ümber olid sõbrad, kes mind tundsid.

Esimene kõneleja läks ette ja hakkas rääkima. Mul oli tunne, nagu ta räägiks minuga. Ta rääkis, et ta tunneb end uues linnas üksinda, ja ma mõistsin, et ma ei olnud ainus, kes nii tundis. Siis jagas teine kõneleja oma sõnumit, millel oli samuti minu jaoks isiklik tähendus. Enne koosoleku lõppu tõusis piiskop ja rääkis, kui kalliks ta peab igaüht meist. Ta ütles end teadvat, et leidub inimesi, kes loodavad tema peale, et ta nende eest hoolitseks ja neid hoiaks.

Pärast lõpulaulu teadsin, et see siin oli minu koht. Ma ei olnud sellist rahu tundnud juba kaua ja ma teadsin, et see tuli Taevaselt Isalt. Ta teab igaüht meist ja meie vajadusi. Ta andis mulle, mida ma tol päeval vajasin, ja ma tean, et kui ma elan tema käskude järgi, siis annab ta mulle kõike edaspidigi.