Abort: rünnak kaitsetute vastu

Selle mõistmise ja aupaklikkusega elu ees kurvastame me sõja käigus kaotatud elude üle. Andmed on kohutavad. Esimeses maailmasõjas kaotasime rohkem kui 8 miljonit sõjameest. Teises maailmasõjas hukkus neid üle 22 miljoni². Mõlemas sõjas kaotas 14 aasta jooksul elu vähemalt 30 miljonit sõjameest üle kogu maailma. See arv ei sisalda miljoneid tsiviilohvreid.

Kuid need andmed kahvatuvad, kui vaatame, millist matti võtab üks teine sõda, kus on aastas ohvreid rohkem kui Esimeses ja Teises maailmasõjas kokku. Ülemaailmsed aruanded viitavad, et aastas tehakse rohkem kui 40 miljonit aborti³.

See sõda, mida kutsutakse abordiks, on sõda kaitsetute ja hääletute vastu. See on sõda sündimata laste vastu. Seda sõda peetakse globaalses ulatuses. Nii irooniline kui see ka pole, on tsiviilühiskonnad, kes on tavaliselt kaitsnud inimelu, nüüd võtnud vastu seadused, mis lubavad säärast tegevust.

See läheb meile väga korda, sest Issand on korduvalt kuulutanud seda jumalikku käsku: „Sa ei tohi tappa!“⁴. Ja siis lisas Ta: „Ega tegema midagi taolist.“⁵. Isegi enne evangeeliumi täiuse taastamist mõistsid valgustatud isikud inimelu pühadust. Kuueteistkümnenda sajandi reformist John Calvin kirjutas: „Kui tundub, et kohutavam on tappa meest tema enda kodus kui sõjaväljal, … Siis peaks küll pidama julmaks, et loode hävitatakse emaüsas enne ilmale toomist.“⁶

Inimese tehtud reeglid on nüüd seadustanud selle, mille Jumal ise aegade koidikul ära keelas! Inimmõistus on väänanud ja muutnud absoluutset tõde suupärasteks loosungiteks, mis soodustavad täiesti väärat teguviisi.

Mure ema tervise pärast on esmatähtis. Kuid olukordi, kus rasedus tuleb lõpetada ema elu päästmiseks, esineb väga harva, eriti seal, kus on käepärast kaasaegse meditsiini teenused. Teine mure on vägistamise või verepilastuse tagajärjel alguse saanud rasedused. See on tragöödia, sest süütult naiselt võeti selle teoga valikuvabadus. Sellistes olukordades soovitatakse vahel aborti ema füüsilise ja vaimse tervise säästmiseks. Sel põhjusel esineb aborte samuti väga harva.

Mõned on abordi poolt, sest kardavad, et lapsel võib olla kaasasündinud puue. Kindlasti on teatud nakkavate või mürgiste tegurite mõju raseduse esimesel trimestril tõesti olemas, kuid raseduse lõpetamise otsuse langetamisega tuleb olla ettevaatlik. Elul on suur tähtsus kõigile, ka nende jaoks, kes sünnivad puudega. Veelgi enam – võib juhtuda, et tagajärg ei ole nii tõsine, kui arvatud.

Mäletan hästi ühte abielupaari, kes elas üle järgmise kogemuse. Naine oli tol hetkel alles 21-aastane – kaunis ja pühendunud abielunaine. Oma esimesel trimestril sai ta punetised. Soovitati aborti, sest oli üsna kindel, et arenev loode on saanud kahjustada. Mõned tema pere liikmed veensid teda aborti tegema, sest nad armastasid teda ja olid tema pärast mures. Pühendunult pidas abielupaar nõu oma piiskopiga. Too saatis nad vaia juhataja juurde, kes pärast nende mure ärakuulamist andis neile nõu selle lapse elu mitte lõpetada, kuigi oli tõenäoline, et laps oli saanud kahjustada. Ta tsiteeris järgmist pühakirjakohta:

„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!“ ⁷

Nad järgisid seda nõuannet ja lasid lapsel sündida. Sündis ilus väike tüdruk, igas mõttes normaalne, ainult täieliku kuulmiskahjustusega. Kui nad lasid oma tütre kurtide kooli panemiseks läbi vaadata, siis öeldi vanematele, et sellel lapsel on geeniuse intellekt. Ta sai stipendiumi mainekasse ülikooli. Nüüd, 40 aastat hiljem, on ta elu õnnelik.

Võtta inimeselt elu, kuna tal võib olla puue, on väga tõsine otsus. Selle loogika kohaselt peaks nende elule, kes juba elavad selliste puuetega, samuti lõpu tegema. Järgmine samm sellel traagilisel mõttearendusel viiks meid järeldusele, et need, kes on põdurad või tülikad, peaks samuti kõrvaldatama. Selline aukartuse puudumine elu vastu on täiesti mõeldamatu!

Suhteliselt vähe aborte tehakse neil erilistel asjaoludel, millele ma eespool viitasin⁸. Enamik aborte tehakse soovimatu raseduse lõpetamiseks. Need abordid on sündimuse reguleerimise osa.

Valitav abort on seadustatud paljudes riikides väitega, et naisel on vabadus otsustada, mida ta oma kehaga teeb. Teatud mõttes käib see meie kõigi, nii meeste kui naiste kohta. Meil on vabadus mõelda. Meil on vabadus planeerida. Ja meil on vabadus tegutseda. Kuid olles kord tegutsenud, ei ole me enam iialgi vabad oma tegude tagajärgedest.

Et sellest mõttekäigust paremini aru saada, võtame näiteks astronaudi. Nii valiku kui ettevalmistuse ajal on astronaudil õigus programmist lahkuda. Kuid raketi õhku tõustes on astronaut seotud oma eelmise valiku tagajärgedega mil ta otsustas kosmosesse lennata.

Nii on see inimestega, kes valivad teekonna mis viib lapsevanemaks saamiseni. Neil on valikuvabadus – kas alustada või mitte alustada seda teekonda. Kui leiab aset eostamine, siis on see valik juba tehtud.

Jah, naisel on vabadus valida, mida ta oma kehaga teeb. Sõltumata sellest, kas tema valik viib ta astronaudi teekonnale või lapse saamiseni – tema valik alustada mingit teekonda seob ta selle valiku tagajärgedega. Ta ei saa oma valikut olematuks teha.

Kui arutletakse abordi üle, siis räägitakse „isiku valikuõigusest“, nagu see oleks ülim voorus. See oleks tõsi ainult siis, kui asjasse puutuks vaid üks isik. Mistahes isiku õigused ei tohi kahjustada teise isiku õigusi. Abielus või väljaspool abielu ei ole abort üksnes isiklik asi. Areneva lapse elu lõpetamine puudutab kahte isikut, kellel on eraldi keha, aju ja süda. Naise õigus oma enda kehale ei tähenda, et tal oleks õigus võtta oma lapselt elu – elu täis valikuid, mida tema laps saanuks teha.

Viimse aja pühadena peaksime välja astuma õige valiku eest ja mitte kaitsma valikut selle enese pärast ⁹.

Peaaegu kõikides aborti puudutavates seadustes on arvesse võetud raseduse kestust. Inimmõistus on andnud endale õiguse otsustada, millal algab „tähendust omav elu“. Oma arstiõpingute käigus ma õppisin, et uus elu saab alguse, kui kaks erilist rakku ühinevad ja neist saab üks rakk, mis ühendab 23 kromosoomi isalt ja 23 kromosoomi emalt. Need kromosoomid sisaldavad tuhandeid geene. Imelises protsessis, mille käigus toimub geneetiline kodeerimine, millega määratakse ära kõik veel sündimata inimese põhilised omadused, moodustub uus DNA kompleks. Kasvamise jätkudes on tulemuseks uus inimene. Ligikaudu 22 päeva pärast seda, kui kaks rakku on ühinenud, hakkab lööma väike süda. 26-ndal päeval saab alguse vereringlus¹⁰. Määrata seadusega, millal on arenev elu „tähendust omav“, on lühinägelik ja minu arvates üsna meelevaldne.

Abordi on seaduslikuks muutnud valitsevad üksused mõtlemata Jumalale ja Tema käskudele. Pühakirjad kuulutavad korduvalt, et inimesed on edukad ainult siis, kui nad kuuletuvad Jumala käskudele¹¹, kui nad kõnnivad usus, kuuletudes Jumalale, kes on öelnud:

„Mina Issand … ehitasin maa, minu kätetöö; ja kõik asjad neis on minu.

Ja minu eesmärgiks on hoolitseda…

Aga see peab olema tehtud minu enda viisil…

Sest maa on täis. Ja selles on rohkem kui küllalt.“¹²

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on olnud järjekindlalt abordi vastu. Rohkem kui sajand tagasi kirjutas Esimene Presidentkond: „Me kasutame juhust hoiatada viimse aja pühasid … loodete ja imikute tapmise eest.“¹³

Oma presidendiks olemise aastate alguses ütles president Spencer W. Kimball (1895– 1985): „Me oleme korduvalt kinnitanud Kiriku seisukohta, mis on muutumatult igasuguste abortide vastu, välja arvatud kahel harvaesineval juhul: kui eostamine on vägivaldse vägistamise tulemus ja kui pädev arstlik läbivaatus viitab, et vastasel juhul seataks ema tervis tõsiselt ohtu“¹⁴. Kiriku praegune poliitika lisab veel kaks erandit – verepilastuse ja selle, kui laps pädeva arstliku hinnangu kohaselt sünnitusel sureks. Ka need erandid ei õigusta aborti automaatselt. Seda „peaks kaaluma alles siis, kui vastutavad isikud on rääkinud oma piiskoppidega ja saanud palve kaudu jumalikku kinnitust.“¹⁵

Miks hävitada elu, mis võiks tuua kellelegi teisele suurt rõõmu? Soovimatu rasedusega toimetulekuks on paremaid viise. Kui elu on loodud patuse käitumisega, siis on parim viis isiklikuks meeleparanduseks selle lapse elu alalhoidmine. Kui juba sooritatud tõsisele patule lisatakse uus tõsine patt, siis see ainult suurendab südamevalu. Lapsendamine on imeline alternatiiv abordile. Nii laps kui ka vanemad, kes ta lapsendavad, võivad saada suuri õnnistusi selle lapse lapsendamisel koju, kus tema eest armastusega hoolitsetakse ja kus tema jaoks on kättesaadavad evangeeliumi õnnistused.

Kas aborti teinud inimesel on üldse mingit lootust? Kas on lootust neil, kes on niiviisi patustanud ja kannatavad nüüd südamevalu käes? Vastus sellele on jah! „Nagu meile on ilmutatud, võib inimene meelt parandada ja abordi tegemise patu andeks saada“¹⁶. Me teame, et Issand aitab kõiki, kes tõeliselt meelt parandavad¹⁷.

Elu on hinnaline! Keegi ei saa kallistada süütut beebit, vaadata neisse kaunitesse silmadesse, katsuda tema väikesi sõrmi ja suudelda beebi põske tundmata süvenevat aupaklikkust elu ja meie Looja vastu. Elu saab alguse elust. See ei ole õnnetus. See on kingitus Jumalalt. Ta ei saada süütut elu selleks, et see hävitataks. Elu annab Tema ning loomulikult võib vaid Tema selle võtta¹⁸. Ma tunnistan, et elu on igavene, nagu Tema on igavene.