Prohveti armastus

Mõned aastad tagasi tuli president Thomas S. Monson Saksamaale Hamburgi regiooni konverentsile ja minul oli au olla tema saatjaks.

President Monson päris endise vaiajuhataja vend Michael Panitschi järele, kes oli Saksamaal üks ustavamaid Kiriku teerajajaid. Ütlesin, et vend Panitsch on raskesti haige ega saa meie koosolekutele tulla.

President Monson küsis, kas saaksime teda külastada.

Ma teadsin, et veidi enne Hamburgi tulekut oli president Monsonil olnud jalaoperatsioon ja tal on raske käia. Ütlesin, et vend Panitsch elab liftita maja viiendal korrusel. Tuleb kasutada treppi.

Kuid president Monson jäi endale kindlaks ja me asusime teele.

Mäletan, kui raske oli president Monsonil sellest trepist üles minna. Iga paari-kolme astme järel pidi ta seisatama ja puhkama. Ta ei kaevanud kordagi ega avaldanud soovi tagasi pöörduda. Korrused olid kõrged ja trepid näisid lõpututena, kuid president Monson pidas vapralt vastu, kuni jõudsime vend Panitschi viienda korruse korterini.

Meil oli tore jutuajamine. President Monson tänas vend Panitschit teenimisele pühendatud elu eest ja naeratas talle julgustavalt. Enne lahkumist andis ta vanale mehele imelise preesterluse õnnistuse.

President Monson oleks võinud pikkade koosolekute vaheaegadel puhata. Ta oleks võinud paluda, et talle näidataks mõnda kaunist kohta Hamburgis. Ma olen sageli mõelnud sellele, kui tähelepanuväärne see oli, et kõikidele selle linna vaatamisväärsustele eelistas president Monson kohtuda viletsa ja väeti Kiriku liikmega.

President Monson tuli Hamburgi selle maa rahvast õpetama ja õnnistama. Kuid samal ajal leidis ta aega ka üksiku inimese jaoks.

Kui apostel Peetrus rääkis Jeesusest, ütles ta lihtsalt: „Tema käis mööda maad ja tegi head.” (Ap 10:38) Sedasama võib öelda mehe kohta, keda me toetame Jumala prohvetina.