Me tulime templit vaatama

Ühel sügispäeval – oli parasjagu minu töövahetus – sisenes Soolajärve templisse keegi noormees oma sõpradega. Noored polnud silmnähtavalt templi jaoks sobivalt riides.

„Me tulime templit vaatama,” ütles noormees.

„Kas teil soovitus on?” küsisin.

Noormees jäi hetkeks mõttesse ja vastas siis: „Jah! Mu emal on Minnesota osariigis sõber. Ta on mormoon. Tema soovitaski meil templit vaatama tulla.”

Tundsin, et pean noored kõrvale kutsuma ja nendega pisut juttu ajama. Selle noore mehe nimi oli Lars. Ma selgitasin talle, et ta mitte ainult ei saa tulla templisse, Taevane Isa lausa tahab, et ta tuleks. Ma ütlesin Larsile, et kõigepealt peab ta ennast ette valmistama ja selgitasin, mida see tähendab.

Olin tollal Kirikus aktiivselt tegutsenud vaid lühikest aega. Olin küll käinud misjonil, kuid mõni aeg hiljem lahkusin Kirikust. Meelelahutustööstus imes mu endasse. Hakkasin tarvitama alkoholi ja narkootikume. Arvasin, et mu karjäär ja vara avaldavad mu perele muljet, kuid mu ema ei hoolinud sellest kõigest karvavõrdki. Selle asemel lisas ta alati mu nime templis palvenimekirja. See ajas mind vihale.

Naine, kellega abiellusin, oli samuti Kirikust eemaldunud. Ajaks, mil meie kaheksa-aastane tütar Tori hakkas Jeesuse Kristuse kohta küsimusi esitama, olime vaimselt täiesti alla käinud. Vaatamata sellele, et olin misjonil teeninud, ei mäletanud ma Päästjast suurt midagi.

„On inimesi, kes sulle Jeesusest õpetada võiksid,” ütlesin ma Torile. „Kas sa nendega ei tahaks rääkida?”

Mõned päevad hiljem koputas meie uksele kaks misjonäriõde. Tori kutsus nad sisse ja hakkas nende õpetusi kuulama. Mina kuulasin neid teisest toast pealt. Leidsin, et need õpetused on õiged.

„Kas sa tahaksid saada ristitud?” küsis üks õdedest Torilt pärast kolmandat õppetundi.

„Jah,” vastas Tori.

„Kas sind ristib sinu isa?”

Ma polnud kirikus käinud 20 aastat, kuid tundsin, et elu on uut pööret võtmas. Olin viimaste õppetundide ajal kohal, me hakkasime käima kirikus ning käisime naisega ka piiskopi jutul. Meelt parandades otsustasin teha kõik, et kaotatud aastaid tasa teha. Ma vahetasin elukutset, pidasin au sees Kiriku kutseid, mind pitseeriti naise ja tütrega ning minust sai templitöötaja. Seetõttu teadsingi, et need uudishimulikud noored võivad templivääriliseks saada.

Järgmisel kevadel sain Larsilt kirja, milles ta tänas mind, et olin talle selgitanud templisoovituse tõelist tähendust. „Ma olen saanud templisoovitusest veel rohkemgi teada,” kirjutas ta. „Tegelikult olen ma nüüd ristitud ja jaanuaris sain ma päris omaenda soovituse!” Mu silmad täitusid pisaratega, kui vaatasin kirjale lisatud fotot Larsist üleni valges ja misjonäridest, kes teda olid õpetanud.

Minu tagasitee templisse oli tähelepanuväärne ja kui ma Larsi teekonnast Kirikusse teada sain, oli see minu jaoks imeline õnnistus, mis tuletas mulle meelde, et igaüks meist võib teiste elule jäävat mõju avaldada.