Vanaema ristimine

30. juunil 2001 tegin parasjagu tütrele sünnipäevatorti, kui helises telefon. Helistas minu õde Brasiiliast, kes teatas, et meie vanaema on surnud.

Teade oli küll kurb, aga mina ei kurvastanud. Mu kallis vanaema oleks ju varsti juba 102-aastaseks saanud! Mul oli hea meel, et ta vabanes oma vanast surelikust kehast ja läks vaimumaailma.

Siis aga hakkasin mõtlema kokkusattumusele, et ta just minu tütre sünnipäeval pidi surema. On sellel mingi tähendus? Möödusid päevad, ja siis ma taipasin: nii on ju hea meelde jätta, et pean aasta pärast tema surma ennast tema eest ristida laskma! Võtsin selle kohustuse enda peale, teades, et mul tuleb oodata vaid oma tütre järgmise sünnipäevani.

Aasta oli kiire mööduma. Paraku polnud mul siiski võimalik täpselt vanaema surma-aastapäeval templisse minna, sest elasin Portugalis ja templis käisin Hispaanias Madridis. Ometi ei möödunud ühtegi päeva, kui ma poleks mõtelnud oma kohustusele vanaema Josefina eest ristitud saada.

Me saime minna templisse alles 2002. aasta oktoobris. Läksin sinna koos abikaasa ja poja Mathew´ga, kes pidi saama enne misjonit oma templianni. Mul oli hea meel templisse minna ja lootsin, et tunnen midagi erilist, kui mind mu vanaema eest ristitakse.

Ristis mind minu abikaasa, aga ma ei tundnud mitte kui midagi. Kinnitamise viis läbi minu poeg – ikka ei midagi. Mure, et ma midagi ei tundnud, möödus ja ma olin lihtsalt rõõmus, et talitus vanaema eest sai tehtud.

Pärast templiandi läksime pitseerimisruumi, et vanaema oma vanemate külge pitseerida. Kui me põlvitasime altari ääres ja pitseerija hakkas kõnelema, tundsin ma otsekui mingit särinat, mis sai alguse peast ja läbis kogu mu keha. Seda on raske kirjeldada, kuid see põletav tunne veenis mind, et vanaema Josefina on rõõmus, et teda ta vanemate külge pitseeriti.