Templiskäija rahvas

Valmistudes templisse minema ja väärilised olema, teevad täiskasvanud liikmed koostööd piiskopiga. Seejärel osalevad nad templiseminaridel, kus nad ettevalmistuse saavad. Nende huvi templi vastu tõuseb haripunkti pärast seda, kui nad on surnute eest ristimisi teinud. Nad avastavad, et tunnis templist rääkimine on üks asi, Issanda Vaimu tundmine templis hoopis midagi muud.

„Kui keegi, kes ei ole valmis täiendavateks lepinguteks, kuid võib osa saada talitustest, viiakse templisse, on see tema jaoks hiigelsuur võimalus,” ütleb piiskop Baczuk. „Minu arvates sobib see kokku hüüdlausega „Tulge templisse!”¹ mida Kirik oma templisseminekuks valmistumise trükises kasutab.”

Three Forksi koguduse vanemate kvoorumi juhataja David Boydi sõnul muudab templis ristimas käimine eesmärgi käegakatsutavaks: „Nad hakkavad nägema omaenda templianni saamise võimalikkust. Paljud neist pole varem käinud isegi templi juures. Täiskasvanute ristimisreisid annavad liikmetele selleks võimluse.”

Paljud värsked koguduseliikmed teevad ristimisi surnute eest enne omaenda templianni saamist. „Küsimus pole kunagi olnud väärilisuses,” ütleb piiskop Baczuk. „Küsimus on valmisolekus. Mõned on küll väärilised ja valmis ristimisi tegema, kuid pole ei emotsionaalselt ega vaimselt valmis võtma enda peale templianni lepinguid.” Meeste jaoks tähendab see ühtlasi ka Melkisedeki preesterluseks valmistumist.

Templitööd tõukab tagant ka pereajalugu. Koguduse liikmed, nagu Larry ja Carolyn Isom, teevad pereajalookeskuses tööd sadade perede nimede esitamiseks. Need kolm asja – templiseminari tunnid, pereajalugu ja templis teenimine – käivad käsikäes. Pereajaloo uurijad on elevil, kui saavad templisse minejatele nimesid anda. Liikmed, kes lähevad templisse, on elevil, kui saavad teha templitööd enda ja teiste koguduseliikmete esivanemate eest. Templis viibimine omakorda motiveerib liikmeid sinna uuesti minema.

Mõne viimase aasta jooksul on 22 Three Forksi koguduse liiget osalenud templiseminari tundides ja 14 neist hakkasid regulaarselt käima templis surnute eest ristimisi tegemas. Kui ettevalmistustunnid lõppesid, said kolmteist neljateistkümnest omaenda templianni. Osa neist oli vallalised või lesestunud, teised aga, nagu Gary ja Jennifer Tucker, pitseeriti kokku perena.

Gary liitus Kirikuga 1992. aastal, paar kuud enne Jenniferiga abiellumist. Jennifer oli juba varem liige. Pikkade tööpäevade ja valede sõprade tõttu ei suutnud Gary Kirikus aktiivseks jääda, kuigi naine teda toetas. Ise ütleb ta, et veetis mitu aastat „tubakat närides ja kurja vandudes.”

Kui neile sündis tütar Cody, püüdis õde Tucker teda evangeeliumi järgi kasvatada ja viis teda kirikusse, kuid Kiriku materjale vend Tucker oma koju ei tahtnud. Ta polnud vastu, kui pere kirikus käis, kuid ise ta sinna ei läinud. Kui Cody sai kaheksa-aastaseks, ristis teda isa asemel misjonär. Vend Tucker sõnab: „Mul on hea meel, et ma kohal olin, kuid kahetsen väga, et ma ise ristija ei olnud.”

Edasistel aastatel aitas osadus Garyl Kirikus aktiivseks saada. Jennifer kutsus koguduse liikmeid ja misjonäre enda koju õhtust sööma, teades, et see annab neile võimaluse Garyga rääkida. Gary on tänulik, et need liikmed ja misjonärid talle head mõju avaldasid.

Dale Price oli olnud koduõpetajaks Jenniferi emale ning tutvus seeläbi ka Gary ja Jenniferiga. Kui vend Price vend Tuckeriga juttu ajas, ei alustanud nad evangeeliumist. Jutt sai alguse ühisest huvialast – jahist. Price’i pere istus Tuckerite kõrval ka koguduse ürituste ajal, jagas nendega oma toiduvarusid, kui vend Tucker töö kaotas ja andis neile oma mesilastelt saadud mett. Röstsai meega on Tuckerite lemmiktoit. See väike kingitus, nagu vend Price seda kirjeldab, „pidi suhted magusamaks muutma”.

Tuckerid said abi ka vaia juhataja nõuannetest. Vanem David Heap palus, et vaia liikmed teeksid „seitset väikest asja”: 1) loeksid iga päev omaette pühakirju, 2) loeksid pühakirju koos perega vähemalt viis korda nädalas, 3) palvetaksid omaette igal hommikul ja õhtul, 4) palvetaksid igal hommikul ja õhtul koos perega, 5) käiksid igal pühapäeval koos perega kirikus, 6) peaksid igal esmaspäeval pereõhtut ja 7) käiksid kord kuus templis.

Gary tundis, et need asjad aitavad tema perel lähedasemaks saada. See ta soov ju oligi. Tuckerid hakkasid üheskoos palvetama, pühakirju uurima ja pereõhtuid pidama. Kõik see aitas Garyl vastata jaatavalt, kui piiskop kutsus teda valmistuma templisse minemiseks.

2006. aasta jaanuaris käisid Tuckerid piiskopi kodus küünlavalgusõhtul. Piiskop Baczuk tõmbas Gary kõrvale ja rääkis talle templist. Just siis ulatas Gary piiskopile oma närimistubakakarbi, et see talle enam kiusatust ei tekitaks. Tal oli piiskopile palju küsimusi nii toona kui järgmiste vestluste ajal. Piiskop rõhutas ristimise ajal sõlmitud lepingute järgi elamise olulisust, et Vaimu vääriline olla.

Tuckerid hakkasid osalema templiseminari tundides ja Jennifer käis iga kuu koos oma kogudusega templis surnute eest ristimisi tegemas. Gary tegi enda kallal tööd, et saada templi vääriliseks. Nende tütar Cody, kes oli tollal 11-aastane, oli põnevil, et ka tema saab varsti minna templisse ristimisi tegema. Kui ta kaksteist sai, läks Gary sinna koos temaga. Mõlematel oli see esimene kord.

Cody sõnab: „See oli imetore! Seal oli nii rahulik. Ja isa tuli ka, see oli kõige tähtsam!” Gary ütleb, et tundis „tol esimesel korral uskumatut rahu ja rõõmu.”

Järgmisel pühapäeval oli Gary templiseminari tunnis hoopis teine inimene. „Valgus oli teinud oma töö,” ütleb õde Elna Scoffield, kes on mitu aastat seda tundi andnud. Gary jäi pärast tundi küsimusi esitama. Ta oli tundnud templis Vaimu ja tahtis sinna tagasi minna – mitte üksnes ristimisi tegema, vaid et saada ka oma templiand ja lasta oma pere kokku pitseerida.

Järgmisel kuul läksid Tuckerid jälle koos piiskopi ja teiste koguduse liikmetega templisse.

Templianni saamisele ja pitseerimisele eelnenud nädalatel tundsid vend ja õde Tucker enda peal vastase kiusu. Gary tegi küll edusamme, kuid kahtles ikka veel oma templiväärilisuses. Nende unistus igavesest perekonnast oli nii lähedal, kuid samas ikkagi kättesaamatu. Tuckerid mõistsid, et peavad veel sagedamini üheskoos palvetama ja jõudu paluma. „Teadmine, et kõik on Issanda kätes, andis meile rahu ja kindlust,” ütleb õde Tucker. „Tema rahustav Vaim saatis meid kuni me templi uksest sisse astusime.”

Kui Gary ja Jennifer olid saanud oma templianni, põlvitasid nad pitseerimisruumis valgetes templiriietes koos oma laste Cody ja Garrettiga. Kui kuueaastane Garrett ema pisaraid nägi, püüdis ta need tema põskedelt maha pühkida. Ka Gary ja Cody nutsid rõõmust. Isegi pitseerija ei suutnud oma tundeid varjata.

Tuckerite sõnul tunneb nende pere nüüd rõõmu tugevamatest peresuhetest ja omavahelisest lävimisest. Gary ütleb: „Me oleme õnnelikumad. Me oleme naisega lähedasemad ja meie lapsed näevad seda.” Gary arvates on ta heaks eeskujuks oma sugulastele, kes pole Kiriku liikmed, ja ta loodab, et ka teised tema koguduse pered tahavad saada neidsamu õnnistusi, mis Issand neile templis andis.