Õnnistused teenimisest

Minu taastumine pärast väikest operatsiooni ei läinudki nii kiiresti, kui olin lootnud. Koguduse Abiühingu juhatajana tundsin aga, et abipalumise asemel peaksin aitama hoopiski teisi. Esmaspäeva hommikul, kolm päeva pärast operatsiooni, pidin ma seitse last üles äratama ja kooli saatma. Kaalusin võimalust jätta vanim tütar koju appi pisipoja eest hoolitsema.

Parasjagu, kui seda mõtet vaagisin, helises uksekell. Vickie Woodard, minu esimene nõuandja ja hea sõber, oli mulle appi tulnud. Ta teatas, et tuli pannkooke tegema. Ta pani taignakausi lauale ja küsis, kus pann on. Lastel oli hea meel.

Pärast hommikusööki saatis Vickie lapsed kooli, seadis kõik korda ja viis mu pisipoja kuni lõunauinakuni enda juurde. Kui ma hiljem küsisin, kes tema oma väikeste laste eest sel ajal hoolitses, ütles ta, et ta abikaasa oli end mõneks tunniks töölt vabaks küsinud.

Vickie ja tema abikaasa teenimine tol päeval aitasid mul jõudu koguda ja kiiremini paraneda.

Ühel päeval, kui me noorima pojaga kahekesi kodus olime, libisesin trepil ja kukkusin. Kui valu alakehas järele ei andnud, läksin arsti juurde.

Olin tookord rase ja uuringud näitasid, et platsenta oli rebenenud. Et last mitte kaotada, vajasin täielikku rahu.

Olin mures, sest meil oli kolm väikest last ja abilist palgata polnud võimalik. Meie koguduse õed said minu olukorrast teada ja tõttasid ilma palumata mulle appi. Nad jagasid end kolme rühma ja käisid mulle abiks hommikuti, pärastlõunati ja õhtuti.

Nad pesid pesu, triikisid, tegid süüa, koristasid, aitasid mu lapsi koolitükkide tegemisel. Õde Rute, kes ristiti sel ajal, kui ma voodihaige olin, sai meie kodus omainimeseks. Rute oli meditsiiniõde, ta aitas mind õhtuti ja tegi vajalikke süste.

Ma ei pidanud midagi paluma: õed nägid mu vajadusi ette ja hoolitsesid kõige eest. Kui nad tulid mitmekesi korraga, istus üks neist minu juurde juttu ajama. Nii kestis see kolm kuud.

Need õed andsid mulle jõudu, näitasid üles armastust ja olid pühendunud. Nad jagasid oma aega ja oskusi. Nad tegid kohalkäimise nimel ohverdusi. Nad ei soovinud kunagi midagi vastu saada. Nad armastasid ja teenisid Issanda eeskujul, kes õpetas: „Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!” (Mt 25:40)

Kui mu abikaasa Brandon Florida osariigis Orlandos tööreisil viibis, ärkas ta ühel ööl kõrge palaviku ja hingamisraskustega. Ta kutsus kiirabi. See toimetas ta haiglasse. Haiglas selgus, et tal on raskekujuline kopsupõletik.

Kuna meie pojad on alles väikesed, ei saanud ma meie kodust Pennsylvaniast tema juurde Floridasse sõita. Ma helistasin Brandonile iga päev, lootes et tema tervis paraneb ja ta saab tulla koju.

Paraku halvenes tema seisund iga päevaga. Kui haiglaõde helistas ja ütles, et ma võimalikult ruttu haiglasse tuleksin, hakkasin otsima, kelle hooleks poisid jätta.

Mu ema oli valmis end töölt vabaks võtma ja lubas tulla nii ruttu, kui saab, paraku väljus minu lennuk enne, kui tema oleks kohale jõudnud. Ma helistasin paarile sõbrale ja küsisin, kas nemad ei saaks ema tulekuni poiste järele vaadata. Jackie Olds, mu sõbratar Abiühingust, oli rõõmuga nõus aitama.

„Too vaid nende riided ja mähkmed,” ütles ta, „ja ma hoian neid nii kaua, kui tarvis.”

Ma tahtsin keelduda, sest tal oli endalgi kolm last, aga ta ei teinud kuulmagi. Kui ma veidi aega hiljem oma poisid tema juurde viisin, ütles ta mulle lohutuseks: „Ära nende pärast muretse! Muretse Brandoni tervise ja kojutoomise pärast. Ma olen varemgi mudilaste eest hoolitsenud.”

Mõistsin, et poistel on seal turvaline, et nad on seal rõõmsad ja et nende eest hoolitsetakse. Nii ka sündis. Ma sain olla oma mehe kõrval, kelle seisund minu haiglasse saabudes oli raske. Mõne päeva pärast oli ta aga piisavalt terve, et koju naasta.

Ma olen tänulik hea sõbra eest, kes mind aitas kaugelt enam, kui ma paluda oleksin söandanud ja teenis meid, kui me abi vajasime.

Vend Anderson, tugev 35-aastane koguduse Noorte Meeste juhataja, oli just selline noorte juht, keda kõik imetlesid: misjonil käinud, viie lapse isa, firmaomanik, hingelt noor. Nüüd aga avastati tal leukeemia. Kui piiskop sellest uudisest teatas, asus preestrite kvoorumi esimene abiline Ryan Hill hoogsalt tegutsema ja helistas kõikidele oma kvoorumi preestritele.

„Me läheme haiglasse vend Andersoni vaatama. Me tahame, et kõik tulevad! Kas sa saad tulla?” kordas ta igas telefonikõnes.

„Ma pole selles kindel …,” ütles üks preestritest. „Ma olen tööl.”

„Siis me ootame, kuni sa vabaned,” vastas Ryan. „Me peame minema kõik koos!”

„Hästi,” ütles kvoorumi liige. „Ma vaatan, ehk saan kellegagi oma vahetuse ära vahetada.”

Haiglasse läksid kõik 11 preestrit. Kohal olid kõik – need, kes ei jätnud kunagi vahele pühapäevaseid koosolekuid ja needki, kes harva kohal käisid. Nad naersid, nutsid ja palvetasid ning tegid üheskoos tulevikuplaane. Järgmisteks kuudeks panid nad paika ajad, millal üks või teine käib vend Andersoni jalgu masseerimas, kui tal vereringega probleeme tekib. Järgemööda käidi verd andmas, et ta ainult nende verd võiks saada. Kooli lõpuballi õhtul sõideti koos kaaslastega (nende seas kaks mitteliikmest noort neidu) maha 32 kilomeetrit, et tema haigevoodi äärde jõuda ja oma koolilõpu elamust temaga jagada.

Viimastel elupäevadel pani vend Anderson neile südamele, et nad käiksid misjonil, abielluksid templis ja jälgiksid üksteise käekäiku. Rohkem kui tosinajagu aastaid hiljem, misjonil ära käinud, templis abiellunud ja omaenda pered loonud, meenutavad nad seniajani neid vaimsed kogemusi, mis muutsid nende elu, kui nad üheskoos oma armastatud juhti teenisid.