Tunnistuse jagamine

„Ma lähen esimesena,” ütleb Irinka iga kuu esimesel pühapäeval. Käed kõvasti tooli külge klammerdunud ja silmis elevus, kogub ta julgust. Irinka on kõigest üheksa-aastane, kuid tundub, et ta on kaheksast regulaarselt kirikus käivast koguduse liikmest kõige vapram.

Enne tõusmist ootab Irinka tavaliselt, kas ehk keegi teine ei soovi esimesena tunnistada. Kõik vaatavad salamisi tema poole ja ootavad, et ta ette läheks. Lõpuks kõnnib ta, lai naeratus näol, kõnepulti. Koguduse juhataja toob talle jalge alla pingi. Muidu ei näeks ta neid, kellele räägib. Irinka, Algühingu ainuke laps, heidab pilgu väikesele kogudusele ja hakkab kõnelema.

Teda ei heiduta see, et kõik teda vaatavad. Kogu väike kogudus kuulab tema armsat häält. Ta räägib Kristusest, pühakirjadest ja Kiriku õigsusest. See lisab kindlust kõikide teiste tunnistusele.

Kui ta istet võtab, valitseb kogudusehoones vaikus. Tundub, nagu oleks Vaim kõikide südant puudutanud. Seejärel tõuseb järgmine kogudese liige tunnistust jagama ning tema järel kolmas, neljas …