Minu teenimisvõimalus

Enne kui Recife tempel Brasiilias järjekordseteks päästvateks talitusteks uksed avab, on 70-aastane María José de Araújo juba ärganud ja teeb ettevalmistusi uueks omakasupüüdmatu teenimise päevaks.

Maríal tuleb sõita poolteist tundi nelja erineva bussiga, et oma kodust Cabo de Santo Agostinhost Brasiilia kirderannikul Recifest lõunas templisse jõuda. Enne kodunt lahkumist teeb ta süüa ja valmistab ette muu vajaliku oma pimedale nõbule, keda ta hooldab.

„María annab võrratut eeskuju teiste teenimisel,” ütleb templi kantseleiülem Cleto P. Oliveira. „Alates 2000. aasta detsembrist, mil tempel pühitseti, on ta teeninud siin vabatahtlikuna kõik päevad, mil tempel on avatud. Isegi pühade ajal on ta kohal.”

María tööks on teisipäevast laupäevani hommikul kella seitsmest kella kolmeni pärastlõunal templi sööklas nõusid pesta ja salateid valmistada. Ta ütleb, et töötaks kauemgi, aga kuna bussisõit koju kestab kaua, peab ta lahkuma piisavalt vara, et enne pimedat koju jõuda.

Vend Oliveira on Maríale öelnud, et ta ei pea iga päev templisse tulema, kuid tunnistab samas, et vajaks tema asendamiseks kahte inimest. „Ta vaid naeratab selle peale ja ütleb, et on pühendanud oma elu Issandale,” ütleb vend Oliveira.

María jaoks on igapäevane templis teenimine suur ja eriline võimalus.

„Mu Taevane Isa on õnnistanud mind hea tervisega ja ma tahan tulla siia iga päev, nii kaua, kui tervis lubab,” ütleb ta. „Ma olen sõlminud lepingu, et pühendan kõik oma oskused ja võimed Issanda teenimisele. Kui ma pärast templis teenimist koju jõuan, ei tunne ma väsimust. Issand on mind sellega õnnistanud.”

Varemini teenis María kuus aastat oma koguduse pereajalookeskuses ja uuris oma sugupuud. Seejärel tegi ta loendamatutel laupäevahommikutel, enne kui templi sööklasse tööle läks, asenduslikku templitööd oma nelja põlvkonna naissoost esivanemate eest. Ta lasi töö ära teha ka nelja põlvkonna meessoost esivanemate eest.

Asunud uurima oma perekonnalugu, tundus see algul Maríale üsna ülejõukäivana, eriti siis, kui asi jäi toppama kahe vanavanavanema nime taha, mida ta kusagilt leida ei suutnud. Ühel ööl aga ilmutati talle need nimed unenäos. Ta kahtles, kas need on ikka õiged, kuni leidis needsamad nimed oma ema ülestähendustest ja avastas peresidemed, millest tal varemalt aimugi ei olnud. Ta usub, et unenägu tuli õnnistusena tema püüdluste eest Issandat ja Tema lapsi teenida.

„Tempel on minu elu,” ütleb María. „Inimesed, kes ei tule templisse, jäävad ilma erakordsetest võimalustest ja õnnistustest. Templis teenides hakkame mõistma templi tõelist tähendust ja väge.”