Haara tugevast juurest!

Koolitüdrukuna Venemaal lugesin ma kohutavat lugu kahest poisist, kes metsas karu kohtasid. Aastaid hiljem, kui töötasin juba õpetajana, kutsusid sõbrad mind metsa seenele. Mets oli minu jaoks ikka veel hirmuäratav paik, ometi nõustusin nendega kaasa minema.

Kui metsa jõudsime, haarasin igaks juhuks kätte kaika, et end vajadusel karu eest kaitsta. Peagi leidsid sõbrad männiriisikaid ja jäid neid korjama. Mind huvitasid rohkem erepunaste kübaratega pilvikuid ja ma liikusin edasi. Enne kui ma arugi sain, avastasin, et olen jäänud üksi.

Seene järele kummardades komistasin ja kukkusin. Seenekorv lendas õhku, kaigast ma aga käest ei lasknud. Kui ma end püsti üritasin ajada, märkasin, et maapind on märg ja lige. Õudusega mõistsin, et olin ekselnud sohu! Vett tuli üle kummiku ääre ja tundsin, kuidas ma järjest sügavamale vajun. Püüdsin jalgu liigutada, kuid vabakssaamise asemel vajusin veelgi sügavamale. Kui muda küündis vööni, haaras mind koletu hirm.

Hakkasin appi hüüdma, kuid vastuseks kuulsin vaid kiilide lennuvihinat ja konnade krooksumist. Puhkesin nutma. Siis äkitselt meenus mulle mu vanaema. Kui vanaema raskesse olukorda sattus, pöördus ta palves Jumala poole. Mõnikord kutsus ta ka mind endaga palvetama, kuid mina lõin käega ja nähvasin: „Jumalat pole olemas!”

Nüüd aga märga hauda vajudes ei osanud ma muud teha, kui palvetada ja Jumalat appi hüüda. „Palun aita mind, kui Sa olemas oled!” hüüdsin ma.

Peaaegu kohe kuulsin lahket häält lausumas: „Usu ja ära karda! Haara kinni tugevast puujuurest!”

Vaatasin ringi ja nägingi selja taga jämedat puujuurt. Kaika abil õnnestus mul sellest kinni haarata. Seejärel tundsin jõusööstu ja vabastasin end soo haardest.

Üleni mudane, langesin silmili maha ja tänasin Jumalat, et Ta mu palvet kuulda oli võtnud. Uskusin nüüd, et Ta on tõesti olemas. Olin tundnud Tema kohalolekut ja kuulnud Tema häält ja Ta andis mulle jõudu ennast mudast välja tirida.

Kui misjonärid mulle hiljem õpetasid, et prohvet Joseph Smith oli pühas metsasalus palvele vastuse saanud, uskusin ma neid. Jumal vastas ju minugi palvele metsas. Ma haarasin kinni tugevatest evangeeliumijuurtest. Varsti pärast seda mind ristiti ja nüüd teenin ma Armeenias Gjumri koguduses.

Ma tean, et Taevane Isa armastab kõiki oma lapsi ja olen tänulik, et saan olla Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Olen tänulik ka paljude teiste õnnistuste eest, mida Taevaselt Isalt olen saanud, eriti Tema vastuse eest uskmatu palvele metsas palju aastaid tagasi.