Esra
Preester ja kirjamees Vanas Testamendis, kes tõi mõned juudid Babüloni orjusest tagasi Jeruusalemma (Esr 7–10; Ne 8, 12). 458 eKr sai ta Pärsia kuningalt Artahsastalt loa võtta Jeruusalemma kaasa kõik pagendatud juudid, kes soovisid lahkuda (Esr 7:12–26).
Enne Esra aega oli preestritel peaaegu täielik võim seaduseks kutsutud pühakirjakogumiku lugemise üle. Esra aitas muuta pühakirjad kättesaadavaks igale juudile. Seaduseraamatu avalikust lugemisest sai lõpuks juudi rahvusluse keskpunkt. Esra tähtsaima õpetuse aluseks oli vast tema enda eeskuju sellest, kuidas valmistada oma südant Issanda seaduse otsimiseks, sellele kuuletumiseks ja selle teistele õpetamiseks (Esr 7:10).
Esra raamat
Peatükkides 1–6 kirjeldatakse sündmuseid, mis toimusid kuuskümmend kuni kaheksakümmend aastat enne seda, kui Esra saabus Jeruusalemma – Koorese teadaannet 537 eKr ja juutide naasmist Serubbaabeli juhtimisel. Peatükkides 7–10 on ära toodud, kuidas Esra läks Jeruusalemma. Ta paastus ja palvetas koos oma kaaslastega, et olla kaitstud. Jeruusalemmas leidsid nad eest palju juute, kes olid läinud Jeruusalemma varem Serubbaabeli juhtimisel ning abiellunud naistega lepinguväliselt ja end seeläbi rüvetanud. Esra palvetas nende eest ja vannutas neid end nendest naistest lahutama. Esra hilisem elukäik on kirjas Nehemja raamatus.