Esmasündinu

Muistsete patriarhide ajal sai esimesena sündinud poeg endale esmasünniõiguse (1Ms 43:33) ja temast sai seega isa surma korral pere juht. Selleks, et seda kohustust enda peale võtta, pidi esmasündinu olema vääriline (1Aj 5:1–2) ja võis kaotada oma esmasünniõiguse, kui ta polnud õigemeelne.

Moosese seaduse all peeti esmasündinut Jumala omaks. Esmasündinu sai endale kaks osa oma isa varandusest (5Ms 21:17). Pärast isa surma oli ta kohustatud hoolitsema oma ema ja õdede eest.

Jumala omad olid ka esmasündinud isasloomad. Ohverdusteks kasutati puhtaid loomi, samas kui roojased loomad võis lunastada, ära müüa või ära tappa (2Ms 13:2, 11–13; 34:19–20; 3Ms 27:11–13, 26–27).

Esmasündinu sümboliseeris Jeesust Kristust ja tema maist teenimistööd, tuletades inimestele meelde, et suur Messias on tulemas (Ms 5:4–8; 6:63).

Jeesus oli esmasündinu meie Taevase Isa vaimulaste seas, Isast Ainusündinu lihas ja esimene, kes tõusis surnuist ülestõusmise ajal (Kl 1:13–18). Ustavatest pühadest saavad Esmasündinu Kiriku liikmed igavikus (ÕL 93:21–22).