Pere meeskond

Ammon ohkas, kui ta koos isaga jalgpallimängult lahkus. „Ma ei mõista seda,” ütles ta. „Meil on nii palju häid mängijaid. Miks me kunagi väravat ei löö?”

Isa oli hea jalgpallimängija. Äkki oskab tema aidata.

„Ma arvan, et te peate õppima meeskonnaga koostööd tegema,” ütles isa. „Te kõik tahate väravat lüüa, eks ole?”

„Jah,” vastas Ammon. „Kuid me ei saa kõik olla need, kes palli väravasse löövad. Kas sa pead seda silmas?”

Isa noogutas. „Te ei saa üksinda väravat lüüa. Esiteks peavad kaitsjad teiselt meeskonnalt palli üle võtma, kas pole?”

Ammon naeris. „Ilma pallita on päris raske väravat lüüa.”

„Õigus,” ütles isa. „Siis peavad kaitsjad andma palli kellelegi, kes saab värava lüüa. Keegi ei suuda seda üksinda teha.”

„Ega vist,” vastas Ammon.

Kui nad koju jõudsid, tegi ema, laps süles, süüa. „Kuidas mäng läks?” küsis ta.

„Me kaotasime taas,” vastas Ammon. „Kuid järgmine kord läheb meil paremini.”

„See on väga hea suhtumine,” ütles ema.

„Mul on kõht jube tühi!” hüüdis Miguel koos Samueli ja Lucasega kööki joostes.

„Poisid, kas te kataksite laua ja paneksite kõik mänguasjad ära?” palus ema.

Kõik neli poissi nurisesid.

„Aga mina ei mänginud mänguasjadega,” ütles Samuel.

„See võtab liiga kaua aega!” halas Miguel.

Isa naeris. „Meie perel on sama probleem kui Ammoni jalgpallimeeskonnal.”

„Mis probleem?” küsis Samuel.

„Me ei tööta koos,” vastas Ammon. „Me kõik tahame lüüa väravat, milleks on õhtusöök, kuid me jätame kogu töö ema teha.”

„Just nii!” ütles isa. „Kuidas me võime töötada kui üks meeskond?”

Ammonil tuli idee. „Mis siis, kui Samuel ja mina katame laua? Teised poisid panevad mänguasjad ära.”

„Hea mõte!” kiitis isa.

Varsti sai õhtusöök valmis. Ammon pani käed palveks kokku. Tal oli hea meel, et tema pere ühtse meeskonnana töötas. Ta lootis, et ka tema jalgpallimeeskond sama teeb.