Pöördumine ja muutus Tšiilis

1851. aastal saabus vanem Parley P. Pratt (1807–1857) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist Valparaísosse eesmärgiga rajada seal Kirik. Kuid ei tema ega tema kaaslane rääkinud hispaania keelt, nende rahalised vahendid olid väga piiratud ja riigis puudus usuvabadus, mistõttu nad ei saanud seal Kirikut rajada.

Vanem Pratt soovitas president Brigham Youngile (1801–1877): „Mormoni Raamat ja mõned odavad väljaanded tuleks tõlkida hispaania keelde ja trükkida ning siis avaneb tõde nendele rahvastele, kui elava preesterlusega on kaasas midagi, mida nad saavad lugeda – kirjutised, mis sisaldavad Jumala lubadusi, muistsete inimeste usku ja palveid ning kus on Jumala vägi ja Vaim, mis töötavad koos nendega, et taastada Iisraeli koda.²

Vaatamata vanem Pratti varasematele püüdlustele möödus enam kui 100 aastat enne, kui Kirik alaliselt Tšiilis rajati. 1956. aastal saadeti Argentiina misjonilt vanemad Joseph Bentley ja Verle Allred jutlustama evangeeliumi Tšiilis, kus oli tolleks ajaks kujunenud suurem usuvabadus. Santiagos oli neil misjonäridel Fotheringhami pere toetus, kes olid sinna kolinud Panamast ja ootasid misjonäride saabumist.

Kujutis

photo of first baptism in Chile in 1956 First missionaries in Chile, Joseph C. Bentley and Verle M. Allred.

Esimesed ristimised Tšiilis leidsid aset 25. novembril 1956 Santiago maaklubi basseinis. Vanem Allred meenutab: „Läksime enne päikesetõusu maaklubisse ja pidasime palvete ja lühikeste kõnedega ristimisteenistuse. Ma astusin koos vend Garciaga vette; ma ristisin tema esimesena ja siis veel kaheksa inimest pärast teda. See oli väga eriline sündmus. See, mida me kõik tundsime, jääb alatiseks meelde. ‥ Need liikmed olid Tšiili Kiriku teerajajad ja ma usun, et igaüks neist jäi truuks surmani − Garcíad, Saldañod ja õde Lanzarotti.”³

1959. aasta veebruaris külastas Tšiilit Spencer W. Kimball (1895–1985) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ja rõhutas vajadust kohalike juhtide arendamise järele. Üks esimesi kohalikke juhte oli Carlos Cifuentes, kes oli misjonijuhataja Robert Burtoni nõuandja. Vanem Julio Jaramillo, kellest sai hiljem piirkonna seitsekümmend ja templipresident, jagas järgmist kogemust: „Ma nägin vend Cifuentest esmakordselt, kui mind pärast ristimist preesterluse koosolekule kutsuti. Kui koosolek algas, astus ta poodiumile ja ainsana hakkasid mulle tema juures silma mustad küünealused. Ma mõtlesin: „Kuidas võib selliste mustade kätega mees misjonijuhataja kõrval koosolekut juhatada?” Siis hakkas ta kõnelema ja ma unustasin kõik muu, kui tundsin tema vaimu. Lihtsate sõnadega jagas ta meiega sügavmõttelisi põhimõtteid. Ta oli rasketehnika mehaanik ja töötas laupäeviti pika päeva, seejärel puhastas ta oma käed ära, kuid puudulike vahendite tõttu ei suutnud kogu õli maha küürida. Sealsamas ja siis õppisin ma mitte inimeste üle välimuse järgi kohut mõistma, vaid hindama seda, millised nad tegelikult on.”⁴

1960ndatel ja 1970ndatel aastatel tugevdati Kirikut Tšiilis mitte ainult üha kogenenumate kohalike kiriku juhtide, vaid samuti uute ehitus- ja koolitusprogrammide kaudu. Need hõlmasid kogudusehoonete ja Kiriku koolide, seminaride ja instituutide ehitamist.

1964. aasta märtsis asutati Tšiilis esimesed kaks Kiriku omanduses algkooli. Lõpuks avati mitu kooli ja õpilaste arv kasvas 2600 õpilaseni. 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses muutus kooliharidus laiemalt kättesaadavaks ja Kirik teatas, et sulgeb oma koolid Tšiilis.

Haridusprogrammist rääkides märkis Eduardo A. Lamartine, endine piirkonna seitsekümmend ja praegune Tšiili Kiriku ajaloo nõustaja: „Neil koolidel Tšiilis oli suur mõju tuhandete noorte akadeemilisele ja vaimsele koolitusele ning need andsid järgnevate aastate jooksul oma osa juhtide ja misjonäride ettevalmistusele.⁵

Seminaride ja instituutide programm sai Tšiilis alguse 1972. aastal. Alguses osalesid õpilased koduõppe programmi kaudu ühel tunnil nädalas. Hiljem hakati tunde läbi viima tihedamini. Need programmid õnnistasid riigi noori ja aitasid neil valmistuda põhimisjonil teenimiseks. Vanem Eduardo Ayala, endine Seitsmekümne liige, oli üks esimesi seminari õpetajaid ja töötas hiljem Kiriku haridussüsteemis Tšiilis. Ta ütles: „Issand valis noored, kes meil tol ajal olid, kellest paljud on naasnud misjonärid ja heade peredega suurepärased juhid. ‥ Minu jaoks olid seminar ja instituut päästeks rasketel aegadel meie riigi jaoks ning ma olen tänulik, et mind kutsuti tööle haridussüsteemis.”⁶

19. novembril 1972. aastal organiseeris vanem Gordon B. Hinckley (1910–2008), kes oli tol ajal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis, Santiago Tšiili vaia, mille juhatajaks sai Carlos Cifuentes.

Vaia ettevalmistamine näitas Tšiili pühade loomust ja nende soovi prohveteid järgida. Vanem Hinckley saabus Tšiilisse mitu kuud varem, et vaia organiseerida. Kuid pärast vestluste tegemist lükati see edasi. Paljud inimesed kogesid sel ajal finantsprobleeme ja mõnedel liikmetel oli raskusi kümnise seaduse pidamisega.

Vanem Hinckley selgitas: „Ma naasin kuus kuud hiljem ja vestlusi läbi viies leidsin, kuidas usk oli õitsele löönud. Nad käisid taas kord ausalt Issanda ees. Organiseeriti vai ja sellest ajast peale on nad kasvanud ja õitsema löönud.”⁷

Tänaseks on Tšiili kõige põhjapoolsemas linnas Aricas kaks vaia. Gladysi ja Juan Benavidezi, Arica esimeste pöördunute lugu illustreerib teerajajate vaimu ja jumalikku mõju Kiriku asutamisel Tšiilis.

Vend Benavidez tutvus Kirikuga 1961. aastal, kui tuul mõned paberid temani kandis. „Need olid lehed ajakirjast Reader’s Digest Selections, kus oli põhjalik artikkel mormoonidest, mis kirjeldas nende elu ja tõekspidamisi,” ütles ta.

Peagi pärast seda nakatus ta tõsisesse haigusesse, mis viis ta arstiabi saamiseks Santiagosse. „Seal olles külastasin ma oma õde ja kuulsin, et temast on saanud Kiriku liige,” jutustas ta. „Õde kutsus mind erilisele konverentsile. Kui ma alguspalvet kuulasin ja mõttes sõnu jälgisin, tundsin ma üle kogu keha suurt rõõmu ja tundsin selles ära Püha Vaimu mõju. Konverentsi lõpuks viisid misjonärid mind külastava üldjuhi, tolleaegse Kaheteistkümne Kvoorumi liikme vanem Ezra Taft Bensoni (1899–1994) kätt suruma.”

Vend Benavidez läks tagasi Aricasse ja jagas saadud kogemusi oma tüdruksõbra Gladys Aguilariga, kellest on nüüdseks saanud tema naine. Paar päeva hiljem nägi Gladys kahte misjonäri oma majast möödumas. „Me läksime kiiresti neid otsima,” ütles vend Benavidez. „1. juulil 1961. aastal saime me koos naise perega ristitud. Tänaseks on meie lapsed ja lapselapsed Kirikus. Ma olen väga tänulik Issandale, et tuulepuhang tõi mulle informatsiooni Kiriku kohta.”⁸

1970. aasta valimistel sai presidendiks dr Salvador Allende, kes rajas marksistliku valitsuse. Kiriku liikmed pidid kannatama toidu ja meditsiinitarvete puudust, pidevat misjonäride tagakiusamist ja negatiivset meedia tähelepanu.

1973. aasta finants- ja sotsiaalkriis põhjustas sõjaväelise riigipöörde ja diktatuuri, mis kestis kuni 1990. aastani. Kuigi Tšiilis kehtib tänapäeval demokraatia, olid need kaks aastakümmet liikmetele rasked. Sõjaväelise diktatuuri vastu võitlevad grupid ründasid kogudusehooneid ja liikmeid, kuna arvasid, et Kirik esindas Ameerika Ühendriikide valitsuse huve. Vanem Ayala, tolleaegne vaiajuhataja, ütles: „Me kohtusime üldjuhtidega ja nad ütlesid meile: „Palun olge targad ja palvetage tihti, tehke õigeid asju, et liikmed säilitaksid kogudustes korra.””⁹

Vaatamata riigi finantsraskustele ja poliitilisele vaenulikkusele, mis Tšiili ühiskonna 1980ndate algusaastatel lõhestas, kasvas Kirik kiiresti. Vahemikus 1970 kuni 1985 kasvas liikmete arv Tšiilis 15 728-lt 169 361-ni.

Kujutis

The Santiago Chile Temple

1980. aastal õnnistati pühasid teadaandega, et Tšiilis ehitatakse Santiagosse tempel.

Kui president Spencer W. Kimball templikrundi sisse pühitses, oli ta väga nõrk, kuid tema kohalolek näitas armastust Lõuna-Ameerika pühade vastu, kellega ta oli juba 1959. aastast peale koos töötanud. Õde Adriana Guerra de Sepúlveda, kes sellel sündmusel õde Kimballi tõlgiks oli, ütles: „Kui ma nägin prohvetit, ingelliku näoga väikest meest, hakkasin ma nutma ega leidnud sõnu, et temaga kõnelda. See oli minu jaoks esimene kord elava prohveti kõrval viibida. Oli imeline näha minu riigis Issanda eestkõnelejat siin maa peal.”¹⁰

Tempel õnnistati 1983. aastal. See oli teine tempel Lõuna-Ameerikas ja esimene tempel hispaania keelt kõnelevas riigis.

2002. aasta augustis määras Esimene Presidentkond kaks Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liiget juhatama Kirikut kahes piirkonnas: Vanem Dallin H. Oaks määrati Filipiinidele ja vanem Jeffrey R. Holland Tšiilisse. Vanem Hollandi teenimine ja mõju Tšiilis on mõõtmatu ja selle järelmõju jääb kestma mitmeteks põlvkondadeks.

Vanem Holland pani kõige suuremat rõhku Issanda viisil juhtimisele. Ta aitas koolitada uusi juhte ja juhtis sadade koguduste ja tosinate vaiade ümberorganiseerimist, lõpetamist ja kokkuliitmist. Ümberkorraldamine ja koolitamine olid vajalikud, kuna Kirik kasvas riigis nii kiiresti. Tema juhtimine aitas üksusi tugevdada ja valmistas Kirikut Tšiilis tulevikuks ette.

Lisaks sellele sõlmis vanem Holland Tšiilis tähtsaid tutvusi. Vanem Carl B. Pratt Seitsmekümnest, nõuandja piirkonna juhatuses, kirjeldas mõnesid neist tähtsatest suhetest: „Vanem Holland lõi lähedase suhte Ricardo Lagose (Tšiili presidendi) ja tema naisega; nad viisid läbi mitmeid humanitaarabi projekte. Vanem Holland õppis tundma apostellikku nuntsiust (katoliikliku paavsti diplomaatilist esindajat) ja teisi Tšiili tähtsaid isikuid.”¹¹

Vanem Parley P. Pratti ja vanem Jeffrey R. Hollandi püüdlused, esimeste Santiagosse saabunud misjonäride ohverdused, selliste juhtide nagu Carlos Cifuentes ja teiste Tšiili esimeste teerajajate pühendumine koos sadade tuhandete poole sajandi jooksul Kirikuga liitunud inimeste ühine usk ja pühendumine on ehitanud Kirikule Tšiilis kindla aluse. Tänaseks on see riik koduks templile (välja on kuulutatud veel teise templi ehitamine), misjonäride koolituskeskusele, üheksale misjonile ja 74 vaiale. Vaimse töö – kutsuda kõiki Kristuse juurde tulema – tulevikul pole piire.