Ta armastab teid

Ma istusin Tennessees Memphise templi pühitsemisel selestilise ruumi nurgas oreli juures. President James E. Faust (1920–2007), kes teenis aastatel 1995 kuni 2007 Esimese Presidentkonna liikmena, oli tulnud templit pühitsema. Koos mitmete teiste juhtidega istusid nad mikrofoni taga. Kohalik Kiriku koor tuli rivis sisse ja seisis nende selja taha.

Noor naine, kellele ma külastusõpetust tegin, laulis kooris. Kogu koosoleku jooksul palvetasin ma, et ta võiks saada vastuse, mida lootis leida. Ta oli mulle usalduskatte all avaldanud, et tuli templi pühitsemisele selleks, et teada oma olukorda Issanda ees. Ta oli minevikus tõsiselt patustanud ja kuigi ta oli meelt parandanud, oli tal ikka veel raske ennast hästi tunda või isegi tunda end hästi kooris lauldes.

Ma vaatasin ainiti president Fausti, tundes, et Issanda esindajana Esimesest Presidentkonnast peaks ta suutma midagi ette võtta. Kuid kuidas võin ma talle asjast teada anda ja mida ta teha saaks? Pärast koosolekut pidi ta ruumist lahkuma samamoodi, kui oli sisenenud, ilma sissejuhatuseta, ilma, et ta kellegagi räägiks või kellegi kätt suruks. Ma mõistsin, et tal oli palju tegemist ja ta pidi järgmisesse paika reisima, kuid sellest hoolimata ma palvetasin.

President Faust, sügavalt oma mõtetes, vaatas mõnda aega minu poole, kulm kortsus. Kui koosolek lõppes, oli tema nägu täis rõõmu ja valgust.

Ta vaatas taas kord minu poole, tõusis siis ühtäkki püsti, pööras ringi ja sirutas oma käe nii kaugele välja, kui see ulatus. Ta osutas otse minu sõbrale. Siis ütles ta kindlalt ja väljult: „Issand armastab sind!”

President Fausti žest oli väike ja lihtne, kuid ometi nii võimas, et võis tulla ainult läbi Püha Vaimu, kes ütles talle seda, mida mina ei suutnud. Need vähesed sõnad õnnistasid minu sõpra ja tugevdavad jätkuvalt minu usku sellesse, et Issand on teadlik meie elust ja „et väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju” (Al 37:6).