Vaata üles!

Kui ma olin kaheksa-aastane, saadeti mind koos kahe nõbuga lähedal asuvasse linna, et süüa osta. Seda meenutades hämmastab mind, kui väga mu vanaema, tädi ja onu meid usaldasid. Hommikutaevas oli hele ja särav, kui me oma kolmehobuselise vooriga sõitu alustasime.

Keset preeriat tuli meile hiilgav idee hobuste seljast maha ronida ja nipsumängu mängida. Olime mängust nii kaasa kistud, et ei näinud, kuidas pea kohal tumedad pilved taeva katsid. Kui lõpuks mõistsime, mis toimub, polnud meil aega isegi hobustele ronida. Jäime nii tugeva vihma ja rahe kätte, et ei tulnud millegi muu peale, kui hobustelt sadulad võtta ja väikese sadulateki alla varju minna. Siis jooksid meie hobused minema.

Jätkasime rännakut lähima linna suunas ilma hobusteta, märgadena ja külmetades, püüdes nüüd võimalikult kiiresti edasi liikuda. Oli hilisõhtu, kui me maja nägime ja selle uksele koputasime. Sealne perekond kuivatas meid ära, andis meile maitsvaid oaburritosid süüa ja pani meid siis voodisse muldpõrandaga tuppa.

Ärkasime nõbudega hommikul ereda päikese ja ilusa taevaga. Üks mees koputas uksele, tundes huvi kolme kadunud poisi järele. Ma ei unusta iial, mida tagasiteel nägime: seal oli terve hulk inimesi, kes olid meid kogu öö otsinud. Kõigi nende ees olid mu armastav vanaema ning onu ja tädi. Nad embasid meid ja nutsid ning olid ülirõõmsad, et oma kadunud lapsed üles leidsid.

Meie armastav Taevane Isa mõtleb meie peale. Ta ootab pingsalt meie kojujõudmist. Kõikjal meie ümber on märgid vaimsetest tormidest. Vaadakem üles ja valmistugem ette, tugevdades iga päev oma tunnistust.