Minu palve Põhjameres
Olaf Thorlief Jensen, Ameerika Ühendriigid, Utah’ osariik
Bradley H. Clarki illustratsioonid
Kui ma olin 17-aastane, elasime me ühel Lõuna-Norra saarel nimega Andabeløy. Minu isa liitus Andabeløyl Kirikuga ja mind ristiti meres.
Ma olin siis kalamees ja laeva tüürimisel kogenud. Minu isa andis minu hoolde meie veetakso teenuse, mida kohaliku piirkonna elanikud kasutasid.
Ühel päeval 1941. aastal saime telefonikõne arstilt Flekkefjordist, meist põhja pool. Üks naine, kes elas kahe tunni paadisõidu kaugusel, vajas kiiret arstiabi. Dr. Hoffman palus, et ma teda naist vaatama viiksin, kuid minu vanemad muretsesid Põhjamerel möllava tormi pärast. Me otsustasime palvetada ja paluda Taevaselt Isalt nõu. Me saime vastuse, et ma peaksin teekonna ette võtma.
Kui ma Trygi, oma 10 meetrise kalalaeva merevette juhtisin, oli ilm halb ja lained suured. Pärast arsti peale võtmist sõitsin ma fjordist läbi avamerele. Me pidime sõitma kogukonda, mis asus Listast põhja pool Norra kivisel lõunarannikul, mis on kuulus oma tormise ilma ja laevahukkude poolest.
Ma tüürisin läbi tormi, kuni jõudsime kivise, 12 meetri laiuse merekääruni, mis viis meid meie sihtpunkti. Vastu kivisid löövad lained olid nii kõrged, et ma ei suutnud laeva läbi merekääru juhtida.
„Mida me tegema peaks?” küsis arst läbi tugeva tuule.
„Me peame selle üle palvetama,” vastasin ma.
Ma peatusin ja palvetasin, paludes Taevaselt Isalt juhiseid. Kohe, kui olin aamen öelnud, tuli mulle selge vastus. Ühtäkki meenus mulle ühe vana kaluri jutustus. Ta oli samas kohas suure tormi käes kala püüdnud ega saanud tagasi randa. Kui ta tormi vaibumist ootas, märkas ta lainete liikumises mustrit. Igale kolmele suurele lainele järgnes lühike paus – mis oli küllalt pikk, et ta sai merekääru sisse sõita.
Ma olin siinkandis tihti kalastanud, aga ei olnud lainetes mingit mustrit märganud. Sellest hoolimata sõitsin ma laevaga merekääru ette, kus me ootasime ja vaatasime, kuidas kolm suurt lainet mööda tormasid. Ja sellele järgneski ootamatu paus. Ma libistasin laeva edasi üle sisemise lahe tasase vee ja viisin dr Hoffmani turvaliselt kaldale. Ta kiirustas haige naise juurde, samal ajal kui mina laeval ootasin, tänulik selle eest, et Taevane Isa oli mu palvele vastanud.
Kui arst tunni aja pärast naasis, kuulutas ta: „Me päästsime ta elu!”
Tundes kergendust sellest uudisest ja paranenud ilmastikuoludest, juhtisin laeva ilma probleemideta koju.
Ma tunnistan, et kui meil on abi vaja, peaksime me palvetama. Ma tean, et Taevane Isa vastab.
Lained olid nii kõrged, et ma ei suutnud laeva läbi merekääru juhtida.