Väga ahvatlev mürk
Alison L. Randall, Ameerika Ühendriigid, Utah’ osariik
Kui ma esiuksest välja astusin, et postkastist ajalehte tuua, avanes mulle ebameeldiv vaatepilt. Öö jooksul oli muru ja kõnnitee vahelisse prakku tekkinud punane tulisipelgate pesakuhil.
Kuigi me ei olnud koos mehega kaua Ameerika Ühendriikides Texase osariigis elanud, teadsin ma isiklikust valulikust kogemusest, et nad olid oma hüüdnime saanud põletava hammustuse, mitte värvi järgi. Ma suundusin garaaži, kus me hoidsime putukatõrjevahendeid. Lugesin sildilt juhiseid.
Seal oli kirjas: „[See putukatõrjevahend] on väga ahvatlev tulisipelgatele. Nad viivad selle oma kuhja, söödavad seda oma emasipelgale ja terve nende koloonia sureb.” Juhiste kohaselt pidin puistama graanuleid sipelgapesasse ja selle ümber. Ülejäänud töö teeksid ära sipelgad ise.
Ma olin selle suhtes skeptiline. Tulisipelgad paistsid olevat päris targad, kui suutsid ühe ööga nii kõrge pesa ehitada. Ma kahtlesin, kas nad salamürgi lõksu langevad, kuid puistasin seda siiski nende pesasse.
Veidi aja pärast nägin tervet kuhja elavalt sagimas. Veidi maad eemal kummardusin, et näha, mida nad teevad. Nad olid nii elevil, nagu oleks taevast mannat sadanud. Sipelgad kandsid valgeid graanuleid ja üksteist ümber lükates püüdsid mürki oma pessa viia.
Ma jälgisin seda hirmunud imestusega. Nad viisid vabatahtlikult mürki oma koju. Tuli välja, et sõnad „väga ahvatlev” ei olnud sugugi liialdatud. Putukatõrje firma oli mingil viisil suutnud muuta midagi väga halba – isegi surmavat – nende jaoks ahvatlevaks.
Ma polnud kunagi näinud silmatorkavamat näidet, kuidas midagi halba pannakse näima heana. See pani mind mõtlema, kuidas Saatan teeb sedasama. Mulle pakkus lohutust teadmine, et kuigi ta võib oma jäledat mürki minu kodu ümber puistata, ei saa ta seda mu koju sisse tuua, kui ma ise tal seda teha ei luba. Kuidas ma võin seda oma kodust eemal hoida?
Mulle meenus üks minu lemmikpühakirjakoht: „Sest vaata, Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast.” Selle Vaimuga, selgitas Mormon, võime „teada täiusliku teadmisega”, kas midagi on Jumalast või Saatanast (Mn 7:16).
See kogemus näha surmale määratud sipelgaid täitis mind tänulikkusega, et meie koos abikaasaga võisime otsustada ja kindlalt teada, kas lubada midagi meie koju või mitte. Meie töö on õpetada oma lapsi järgima Kristuse Vaimu, et ka nemad võiksid sellega kokku juhtudes mürgi ära tunda.
Kui ma seal kummardades vaatasin, kuidas putukad iga viimasegi graanuli oma pessa kandsid, tõotasin ma, et teen kõik, et mürki enda kodust eemal hoida.
Juhiste kohaselt pidin puistama graanuleid sipelgapessa ja selle ümber. Ülejäänud töö teeksid ära sipelgad ise.