Kui uurin pereajalugu

Päeviku pidamine ei ole kerge. Tihti ütleme endale, et meil on liiga kiire või oleme liiga väsinud või et meie elu pole küllalt sündmusterikas, et sellest kirjutada. Mõne aasta eest mõistsin ma, et päeviku pidamine ei pea raske olema ja see võib olla meeldiv tegevus.

Alustuseks kirjutasin iga päev üles ühe asja. Polnud tähtsust, kas see oli pikk või huvitav. Ma lihtsalt kirjutasin, mis mul mõttes oli või mis päeva jooksul juhtunud oli. See on juba minu elu õnnistanud.

Ükskord oli minu pereliikmel probleeme ja ma ei teadnud, mida talle öelda. Siis tundsin ma õhutust lugeda talle ühte oma päeviku sissekannet. Ma võisin temaga jagada tükikest iseendast, mille ma olin sellesse väikesesse musta päevikusse kirjutanud, ja ma nägin, kuidas see aitas tema tuju tõsta.

Ma kinnitan teile, et kui te iga päev ühe asja üles kirjutate, õnnistab see teie elu. Olgu see kui tahes suur või väike, oma elu õnnistuste ülesmärkimine aitab teil neid meeles pidada.

Kujutis

A young woman and elderly woman looking at family history papers.

Kui ma sain ristitud, kuulsin ma palju pereajaloo tööst, kuid ei teadnud, kuidas või kas tohin seda teha. Ma otsustasin selle üle palvetada ja tundsin, et peaksin sellega kohe algust tegema. Ma tundsin, et minu esivanemad soovisid, et ma sellega algust teeks, ja et nad aitavad mul leida vajalikku informatsiooni talituste tegemiseks.

Alustuseks osalesin pereajaloo kursusel ja mõne aja pärast kutsuti mind pereajaloo nõustajaks. Ma närveerisin, kuna ei teadnud pereajaloo tööst suurt midagi, kuid võtsin kutse vastu.

Ühel päeval külastasin ma oma vanaema õde, kellel oli dokumente minu vanavanaema kohta. Nad ei tahtnud palju infot jagada, kuna neil oli traditsiooniks surnud sugulastest mitte rääkida. Ta ütles, et järgmisel päeval oli minu vanavanaema surmaaastapäev ja ta kavatses sel päeval kõik dokumendid ära põletada. Ma palusin, et võiksin enne seda nende pealt informatsiooni vaadata ja ta lubas mul seda teha. Ma teadsin, et Taevane Isa aitab mul oma uurimistööd jätkata.

Kui ma teenisin pereajaloo keskuses templi lähedal, sain ma oma pere kohta veel rohkem infot. Ma sain teda, et kaks minu vanavanaema vanavanemat olid Itaalia immigrandid, kellel oli farm Brasiilias São Paulo lähedal. Minu pere oli nendega ühenduse kaotanud, kuid leidsin sugulase, kes kirjutas raamatut meie perekonna genealoogiast. Ta andis mulle oma raamatu, mille kirjutamine oli tal üheksa aastat aega võtnud. Ta ütles, et ei teadnud, miks ta peaks seda kirjutama, kuid tundis, et sellest on kellelgi tulevikus abi. Ma tean, et see oli Eelija vaim, mis teda innustas.

Minu kogemused õpetasid mulle, et me teeme püha tööd. Meie esivanemad ootavad meie abi ja on meie kõrval meid aitamas.

Kujutis

Youth at the Preston England Temple.

Ma olen uskupöördunu ja ainukene liige oma perekonnas. Ma olen mõistnud, et üks pühasid talitusi on ristimine surnute eest. Ma käisin templi avatud uste päeval, ja kuulates selgitust talituste kohta, tundsin vaikset, tasast häält, mis palus mul minna pereajaloo keskusesse ja esitada templitöö taotlus oma ema eest, kes oli surnud. Ma olin väga rõõmus, kui FamilySearchi konto hiljem kinnitas, et minu ema templitöö oli tehtud. See tugevdas minu tunnistust ja ma tean, et üks põhjus, miks me siin maailmas oleme, on aidata meie esivanematel Jeesuse Kristuse tõelist evangeeliumi vastu võtta.

Kujutis

Family members together at a table looking at a photo album.

Pärast keskkooli lõpetamist tundsin ma õhutust külastada oma kõiki nelja vanavanemat. Mul oli natuke vaba aega ja mõistsin, et mul ei pruugi enam sellist võimalust avaneda, seega veetsin nädala mõlemate vanavanematega.

Veetsin aega vanades kastides sorides, vanu kirju lugedes ja vanu pilte vaadates. Ma kirjutasin üles oma vanavanemate elulood, käisin surnuaedades ja külastasin paiku, kus mu vanavanemad ja nende sugulased olid elanud ja töötanud. See oli tore. Ma õppisin palju oma esivanemate, vanavanemate, vanemate ja enda kohta. Mõistsin, et minu elu ei oleks selline, nagu see on, kui poleks olnud minu esivanemaid.

Pärast reisi naasin ma peaaegu 1000 esivanema nimega ja olen saanud teha templitööd neist paljude eest. Püha Vaimu õhutuste järgimine ja vanavanemate külastamine oli üks parim otsus, mis ma kunagi teinud olen.

Kujutis

Indexing, UK Army war records screen, Wales, UK

Kui ma palusin isalt ideid pereajaloo töö kohta, et oma „Isikliku arengu” programmi lõpetada, selgitas ta, et oli mõne aasta eest leidnud mõne esivanema kohta infot, kuid polnud saanud mahti neid nimesid ise templisse viia. Minu abiga oleksid need pereliikmed saanud templiõnnistused.

Järgmised paar kuud veetsin ma pühapäeva pärastlõunad ja õhtud nimesid arvutisse sisestades ja kuulates isa perelugusid. Me tellisime isegi mikrokaardi, et rohkem infot saada. Mõnikord, kui oli raske vanu dokumente lugeda, ütlesin ma vaikse palve ja siis võtsin lehe paberit, et kujutist kopeerida. Varjust ilmusid nimed.

Lõpuks kogusin ma suure kollektsiooni perenimesid ja meie koguduse noored aitasid nende eest ristimisi teha. Minu vanemad ja teised koguduse liikmed võtsid seejärel kaardid, et teha ära ülejäänud asendustalitused.

Tundus, et oli möödunud vaid vähe aega, kui leidsin ennast valmistumas ise templisse minema, et oma templiandi saada. Ma olin elevil, aga ka närveerisin pisut.

Kui me templisse suundusime, selgitas isa, et oli leidnud mõned perenimede kaardid, mis ma olin „Isikliku arengu” projekti raames ette valmistanud. Mõned kaartidest olid kahe silma vahele jäänud ja ta võttis need kaasa, et mu ema, mu kihlatu ja tema saaksid nende eest talitused lõpuni teha. Ta jagas neid nimesid minuga ja mulle meenus, kuidas olin neid ette valmistanud.

Kui ma templis pühasid lepinguid sõlmisin, tundsin, kuidas armastatud pereliikmed mind mõlemal pool eesriiet ümbritsevad. Ma tundsin sügavat rahu, teades, et võin olla oma perega igavesti koos.