2005
Elus valitsev tasakaal
Aprill 2005


Elus valitsev tasakaal

Igapäevaeluks vajaliku tasakaalus hoidmine on üks surelikkuse suurimaid ülesandeid.

Mõned aastad tagasi tekkis meil perega puhkusel olles autoga probleeme. Meile oli suureks kergenduseks, kui kuulsime mehaanikult, et probleemid pole tõsised. Vaja oli vaid karburaatorit veidi reguleerida, mis võimaldas tasakaalustada bensiini ja hapniku taset.

Järgnenud aastate vältel olen ma mitmel korral näinud, et õige tasakaal pole oluline mitte üksnes masinahooldusel vaid ka meie enda elus. Omaenda prioriteetide perioodiline seadistamine ning oma elusuuna ja ihaldatud sihtkoha regulaarne ülevaatamine aitab meil kindlustada end ilmaliku, emotsionaalse ja vaimse ülesütlemise eest.

Igapäevaeluks vajaliku tasakaalus hoidmine on üks surelikkuse suurimaid ülesandeid. Igaüks meist võib tunda end vahel eri suundadesse kistuna. Me võime kalduda isegi äärmustesse evangeeliumi põhimõtete ustaval järgimisel, häirides sellega oma elus tundlikku tasakaalu ning kippudes omaenese rahu ja harmoonilise pereelu kallale.

Minu naine Wendy sattus sellisesse keerulisse olukorda. Ta oli end aastatega täiesti ära kurnanud, arvates, et ta peab olema täiuslik naine ja ema, täiuslik Kiriku liige, täiuslik naaber ja linnakodanik. Rõõmu asemel tundis ta sageli masendust ja heidutatust. Tema pingeseisund teravnes veelgi, kui heade kavatsustega juhid ja sõbrad näisid vihjavat, et kui tal oleks piisavalt usku, saaks ta kõigega hakkama. Alles pärast depressiooni käes vaevlemist ja paanikahoogu suutis ta täiel määral mõista, kust tema kannatused pärinevad. Aeg polnud valulik mitte üksnes talle vaid kogu perele. Sellest tulenevalt oleme me kasvanud tugevamaks ja saanud palju õppetunde. Kuid ehk oleksime me siiski pääsenud paljust valusast, kui me oleks tajunud selgemalt, kui vajalik on hoida ilmalikku ja vaimset tasakaalu.

Ma avastasin piiskopina teenides, et minu naise kogemus polnud sugugi ainulaadne. Sarnaselt täheldas ka Seitsmekümnete emeriitliige vanem Dean L. Larsen: “Mulle näib, et ma kohtan Kiriku liikmetega lävides üha sagedamini inimesi, kes püüavad ausalt pattu vältida, kes elavad tõepoolest nii hästi, kui mõistavad, evangeeliumi põhimõtete järgi, kuid on siiski märkimisväärselt õnnetud, heidutatud ja purunenud illusioonidega.”1

Kuningas Benjamin hoiatas oma rahvast äärmustesse laskumast ja seda isegi hea tegemisel: “Vaadake, et kõiki neid asju tehtaks targalt ja järjestuses, sest ei ole nõutud, et inimene jookseks kiiremini, kui tal on jõudu” (Moosia 4:27).

Ilmaliku tasakaalu säilitamine

Ilmaliku ja vaimse vaheline tasakaalutus on juba iidne probleem, mis näib üha halvenevat kaasaja materialistliku ellusuhtumise kasvades. Vanem M. Russell Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist täheldas: “Tasakaalu põhimõtet vajavad oma elus kõige enam vast need, kes tunnevad selles maailmas ajendit “asju” kokku ajada.”2 Lisaks sellele võistlevad meie aja ja energia pärast loendamatud head ja auväärt asjad. Ükskõik kas me teeme seda isekalt või omakasupüüdmatult, võime me saada ja kulutada, kiirustada ja rutata, tulla ja minna ning hiljem avastada, et me oleme raisanud oma emotsionaalset ja vaimset jõudu ning olnud südamega asjade juures, millel pole lõpuks erilist tähtsust. Mormoni Raamatu prohvet Jaakob hoiatas Jesajat parafraseerides: “Ärge raisake raha selleks, mis on väärtusetu, ega oma tööd selleks, mis ei rahulda” (2 Nefi 9:51; vt Jesaja 55:2).

Kerge on arvata, et oma kutsete suurendamiseks tuleb meil pidevalt teenida, juhatada või nõustada. Aga äkki teenime me hoopis tähendusrikkamalt ja arendame palju olulisemalt vaimsust, pidades vähem koosolekuid ja üritusi. President Spencer W. Kimball (1895–1985) õhutas pühasid naasma selle juurde, mida ta kirjeldas kui “vaikset mõistlikku elu”3. Hiljem on vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist teatanud: “Pidage meeles, ärge suurendage tehtava töö hulka — lihtsustage seda.”4 Meie elu pole tasakaalus, kui me laseme välisel hõivatusel tõrjuda välja sisemise headuse.

Ilmaliku tasakaalu poole püüdlemisel oleme me sageli sunnitud tegema raskeid valikuid paljude heade ja ihaldusväärsete asjade vahel. Näiteks erinevad harivad ja kultuurilised kogemused võivad olla väärtuslikud meie laste annete ja arengu edendamisel. Kiriku ja ühiskondlikud teenimisvõimalused võivad anda meile ohtraid ja kasulikke kogemusi. Aga isegi selliseid üllaid motiive ja tegevusi silmas pidades peame me vanem Ballardi nõuande kohaselt “meeles pidama, et mis tahes asja üleküllus võib meid elus tasakaalust välja viia. Samal ajal võib seda teha ka tähtsate asjade vähesus.”5 Ehk on meie laste jaoks halvim, kui me võimaldame neil käia täiendavatel treeningutel, muusikatundides või üritustel, mis nõuavad raha ja perest eemalolekut. Oma lastele “vaikse mõistliku” ja tasakaalustatud elu õpetamine võib olla üks tähtsaimaid asju, mida me saame teha nende heaks neil meeletutel viimsetel aegadel.

Vahel ei suuda me hoiduda paljudest meie ajale esitatud nõuetest, kuna me kardame, et selline tegu võib olla isekas. Ometi tõmbus Päästja ise vahel ajutiselt eemale rahvahulkade tungivatest vajadustest (vt näiteks Luuka 5:16). Mõistagi aitas see tal teiste teenimiseks jõudu juurde saada.

Selleks, et säilitada oma elus ilmalik tasakaal, tuleb meil ehk vastata eitavalt nendele tegevustele, milleks meil pole ei aega, vahendeid ega energiat. Me ei pea tundma end süüdi ega isekana, kui võtame periooditi aega oma prioriteetide hindamiseks, sest sellest saab omamoodi jõudu, kui vahel lihtsalt armsate inimestega kodus olla.

Vaimse tasakaalu säilitamine

Justnagu ilmalik tasakaalutus võib avaldada mõju meie emotsionaalsele ja vaimsele rahule, nii võib vaimsel tasakaalutusel olla kahjulik mõju meie elu igale tahule. Säilitamaks õiget vaimset tasakaalu, peame me meeles pidama, et Issand ei oota meilt täiuslikkust surelikkuses. Ebareaalne eeldus, et me peame olema täiuslikud kõiges, mida me teeme praegu, takistab tõelist evangeeliumi järgi elamist ja lämmatab vaimsust. Kui me ei suuda saavutada eelnevalt ette kujutatud täiuslikkust, kaldume me hirmutama end teenimatu enesekriitika ja süütundega või kurnama end ebareaalsete püüdlustega ise endale teed täiuslikkusele sillutada.

Kuningas Benjamini nõuanne mitte joosta kiiremini, kui meil on jõudu, on vaimselt ehk isegi tähendusrikkam kui ilmalikult. Kuningas Benjamini nõuande võtmesõnadeks on “ole usin” (vt Moosia 4:27). Me peame pidama meeles, et enamik vaimsest kasvust ei leia aset äkitselt, vaid pigem aja jooksul ja kogemuste kaudu. Evangeeliumi julgustavaks sõnumiks on see, et Jumal ei nõua sageli sensatsioonilisi või harukordseid tegusid vaid pigem seda, et me püüaksime teha täna paremini, kui me tegime eile. Teda huvitavad nii meie soovid, otsusekindlus ja suund kui ka meie teod.

Säilitamaks vaimset tasakaalu, peame me hindama sageli oma vaimset arengut. Aus hinnang oma südamesoovidele ja elu suunale võib aidata meil saada jagu tundest, nagu me poleks piisavalt head. Vanem Neal A. Maxwellilt (1926– 2004) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist pärineb järgmine inspireeriv nõuanne:

“Me võime teha selgemini vahet jumalikul rahulolematusel ja kuradi poolt mainitud ebakõladel, enesega rahulolematusel ja enese põlgamisel. Meil on vaja esimesena mainitut ja peame vältima viimati nimetatut, pidades meeles, et kui südametunnistus meid järgmiselt tasandilt hüüab, ei ole see ainult selleks, et tõreleda, vaid ka selleks, et märku anda.

… Me võime mõtiskleda, kui kaugele me oleme juba jõudnud täiuslikkuse tõusval teerajal. Tavaliselt palju kaugemale, kui me tunnistame…

… Me võime hinnata oma tugevaid külgi vaikselt, kuid veelgi ausamalt… Enamik meist on ebaausad raamatupidajad ja vajavad kinnitust “väljastpoolt tulnud audiitoritelt”. Temal, kes tõugati alla esimesest seisundist, meeldib lasta meil end maha teha. Enesepõlgus tuleb Saatanalt. Taevas seda ei ole. Loomulikult peaksime me õppima omaenda vigadest, aga ilma korduvalt minevikule vaatamata, otsekui elumäng just selles seisnekski.”6

Üheks vaimse tasakaalu takistuseks on “pseudoeneseusaldus”. Robert L. Millet kirjeldas, milline oht peitub selles, kui üleliia omaenda piiratud võimetele loota. Ta ütles, et mõned Kiriku liikmed, kelle areng on tõkestatud ja kes on surutud süükoorma alla, “püüavad kahekordistada oma jõupingutusi — töötada veel rängemalt. Kui hetke tempo probleemi ei likvideeri, otsustavad nad joosta kiiremini. Liiga sageli järgneb sellele omamoodi vaimse kasu alanemine — kurnatus ja täiendav heidutatus. Kõikide probleemide lahenduseks ei ole tingimata suurenenud ja rängem töökoormus ning seda eriti vaimsete küsimuste korral. Lahendus peitub sageli oma piirangute tundmaõppimises ja võimetekohases tegutsemises ning seejärel tuleb pöörduda abi saamiseks Issanda poole.”7

Lepituse rakendamine

Kui mu naine püüdis vaevaliselt pääseda ustavate tegude ja neile järgnenud pettumise ja heidutatuse tsüklist, sosistas Issanda Vaim talle, et see, mis ta endalt nõuab, ei tee Issandale meelehead, kuna ta ei lase lepitusel täiel määral oma elus toimida. Lepituse ärakasutamine ei ole nõrkuse tunnuseks. Pigem näitab see julgust, usku ja tänulikkust. Lepitus ei võimalda meil mitte üksnes pattudest meelt parandada, vaid saada ka Päästja armu osaliseks, mis tugevdab meid, kui meil lihtsalt pole jõudu oma inimlike nõrkuste ületamiseks. See võimaldab Päästjal jagada meie koormaid ja kompenseerida meie paljud vajakajäämised (vt Matteuse 11:28–30; Eter 12:27).

Neil, kelle elu pole ilmalikult ega vaimselt tasakaalus, puudub igasugune rahu. Neid võib õõtsutada iga heidutatuse tuul ja pettumuse torm. Siiski, just nagu Päästja vaigistas tormi Galilea merel (vt Matteuse 8:26), võib Ta õnnistada meie elu oma rahustava, trööstiva ja juhatava mõjuga, kui me vähendame kiirust, jookseme üksnes nii kiiresti, kui jõuame ja ometi “Kristuses püsivana edasi pürgim[e]” (2 Nefi 31:20).

Brent L. Top teenib Illinoisi Peoria misjoni juhatajana.

MÄRKUSED

  1. “My Peace I Give unto You”, AMCAP Journal, 1986, lk 12–13.

  2. “Keeping Life’s Demands in Balance”, Ensign, mai 1987, lk 14.

  3. “Glimpses of Heaven”, Ensign, dets 1971, lk 39.

  4. “Abiorganisatsioonide õpetuslik alus”, Ülemaailmne juhtkonna koolituse koosolek, 10. jaan 2004, lk 8.

  5. Ensign, mai 1987, lk 16.

  6. “Notwithstanding My Weakness”, Ensign, nov 1976, lk 14.

  7. Life in Christ (1990), lk 47–48.