Kojutulek

Minu ristimisest oli möödunud neli aastat ja ma olin olnud enamiku ajast väheaktiivne. Ma jõin, suitsetasin ja olin suures masenduses. Minu abikaasa Ian oli merel, jättes mind üksinda koju kahe väikese lapsega. Ja nüüd oli tema allveelaev suurte rikete tõttu riigi teises servas kuivdokis. Igal õhtul kuus nädalat järjest helises telefon ja Ian ütles: “Me peaksime homme teele asuma.” Kuid homme ei näinud kunagi tulevat ja lubatud teeleasumine lükkus korduvalt edasi.

Taamal paistvateks eredateks tulukesteks olid minu imelised kodu- ja külastusõpetajad, kes regulaarselt mu uksele tulid ning oma armastust ja osadust jagasid. Ma pean tunnistama, et ma polnud alati viisakas ja olin vahel lausa jäme. Ometi ma teadsin, et võin alati telefonitoru haarata ja nad aitaksid meelsasti. Minu koduõpetajad uskusid järjekindlalt, et kui ma naaseksin kirikusse, saaks Ian ristitud — aga mina pidin olema kõigepealt eeskujuks. Siiski ei soovinud ma kunagi nende usku proovile panna. Ma olin vaimselt liiga suures madalseisus.

Rääkinud ühel õhtul Ianiga ja saanud teada, et allveelaeval ei õnnestunud taas koju sõita, istusin ma nuttes maha ja tundsin end täiesti mahajäetuna. Seejärel hakkasin ma palvetama, mida ma ei olnud juba väga kaua teinud.

Valmistudes tol õhtul voodisse minema, jõudis mu teadvusse miski, mida ma polnud varem märganud — üks väga tugev, kuigi mitte ebameeldiv lõhn. See tuletas meelde midagi ammu unustatut. Ma pidin mõnda aega mõtlema, enne kui ma tundsin selles ära kogudusehoone, kus mind ristiti. Kui see mulle kohale jõudis, tundsin ma sisemuses sooja trööstivat hõõgumist ja tärkavat soovi taas kirikusse minna.

Ma helistasin Tonyle, ühele oma koduõpetajale. Peagi saabus ta koos oma naise Rosiega minu uksele ja me rääkisime nagu ei kunagi varem. Kõik minevikutakistused olid ära pühitud. Ma läksin tagasi kirikusse.

Ma suutsin vaevu oodata Iani järgmist telefonikõnet. Seekord kuulis ta torust pigem põnevust kui masendust. Minu üllatuseks reageeris ta minu loole ettepanekuga koju saabudes koos perega kirikusse minna.

Järgmisel pühapäeval võtsid Tony ja Rosie mind koos lastega peale ja viisid meid kirikusse. Ma nägin oma üllatuseks misjonäri, kes oli teistkordselt siia piirkonda tagasi saadetud. Ta oli varem meie kodus käinud, kuid tal ei õnnestunud nagu paljudel teistelgi ei Ianit ega mind kirikusse minema mõjutada. Ta tervitas mind nüüd sõbralikult ja teatas, et ta oli naasnud piirkonda Ianit ristima. Ma naersin skeptiliselt, aga järgmise nädala jooksul tuli Ian vähemalt koju. Nagu ta oli lubanud, tuli ta järgmisel pühapäeval kirikusse. Vanem Paskett rääkis temaga selle esmakordse kirikus käimise ajal ja leppis kokku, millal oma kaaslasega, vanem Browniga, meile tulla ja Iianile vestlusi õpetada. Kahe nädala jooksul nõustus Ian ristimisettepanekuga. Kõik kokku võttis vähem kui üks kuu ja peagi viidi need misjonärid meie kogudusest teise piirkonda.

Nendel nädalatel kogesime me Püha Vaimu vahendusel ja liikmete poolt tohutut armastust. Me võtsime siis endale kohustuse, et kui üldse evangeeliumi järgi elada, siis juba täielikult. Veidi pärast Iani ristimist kutsuti ta Noorte Meeste juhatajaks ja mind kutsuti teenima Algühingusse. Meie kirikuelu oli täielik ja kaasahaarav. Aastate jooksul sündis meie perre kokku viis toredat last. Meid pitseeriti 1982. aastal Inglismaal Londoni templis Tony ja Rosie juuresolekul.

Evangeelium on puudutanud kogu meie elu sellest ajast alates. Meil on olnud oma tõusud ja mõõnad, kuid me pole iial kahetsenud oma otsust Issandat teenida. Me oleme tõepoolest Tema Kirikus endale kodu leidnud.

Judith A. Deeney on Lerwicki koguduse liige, Šotimaa Edinburghi misjonil.