Kristuse valgus

Enamikul Kiriku liikmetel on elementaarne käsitus Pühast Vaimust. Enamik on kogenud selle kannustusi ja mõistavad, miks Püha Vaimu kutsutakse Trööstijaks.

Nad teavad, et Püha Vaim “on vaimisik” (vt ÕL 130:22) ja Jumaluse liige (vt 1. usuartikkel).

Enamik aga ei tea, et on olemas veel üks Vaim — “Kristuse valgus” (vt ÕL 88:7) — veel üks inspiratsiooniallikas, mis on meist igaühel nagu kõigil teistelgi inimperekonna liikmetel. Kui me teame Kristuse valgusest, mõistame me, et miski peitub meis kõigis ja tõde jagada soovides saame me sellelt tuge otsida.

Püha Vaim ja Kristuse valgus on teineteisest erinevad. Kuigi neid kirjeldatakse vahel pühakirjades samade sõnadega, on need kaks isesugused ja selgesti eristatavad. Tähtis on teada neist mõlemast.

Mida rohkem me teame Kristuse valgusest, seda rohkem me mõistame elu ja seda sügavam on meie armastus kogu inimkonna vastu. Me oleme paremad õpetajad, misjonärid ja lapsevanemad ning paremad mehed, naised ja lapsed. Meil on sügavam lugupidamine oma Kiriku vendade ja õdede ning nende vastu, kes ei usu ja kellele ei ole veel antud Püha Vaimu andi.

Pühakirja määratluse järgi on Kristuse valgus “Vaim[, mis] annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma” (vt ÕL 84:46; kaldkiri lisatud); “valgus, mis on kõigis asjades, mis annab elu kõikidele asjadele, mis on seadus, mille kaudu kõiki asju valitsetakse” (vt ÕL 88:13; vaata ka Johannese 1:4–9; ÕL 84:45–47; 88:6; 93:9).

Ja Kristuse valgus on pühakirjades kirjeldatu alusel ka “Jeesuse Kristuse Vaim” (vt ÕL 84:45), “Issanda Vaim” (2 korintlastele 3:18; vt ka Moosia 25:24), “tõe Vaim” (vt ÕL 93:26), “tõe valgus” (vt ÕL 88:6), “Jumala Vaim” (vt ÕL 46:17) ning “Püha Vaim” (vt ÕL 45:57). Mõnesid nendest sõnadest kasutatakse ka Pühale Vaimule viidates.

Esimene Presidentkond on kirjutanud: “On olemas üks üldlevinud olem, mis on maailma valgus ja elu, “mis valgustab igat inimest, [kes on] tulemas maailma”, mis väljub Jumala juurest, et täita ruumi mõõtmatus, valgus ja vägi, mida Jumal annab erineval määral “neile, kes temalt paluvad,” nende usu ja kuulekuse alusel.”¹

Hoolimata sellest, kas seda sisemist valgust, seda teadmist heast ja halvast, kutsutakse Kristuse valguseks, moraalitundeks või südametunnistuseks, võib see juhatada meid oma tegusid ohjeldama — kui me seda just maha ei suru või vaikima ei sunni.

Iga meie Taevase Isa vaimulaps tuleb surelikkusesse, et saada endale füüsiline keha ja lasta end järele proovida.

“Issand ütles … nad on minu enda kätetöö, ja päeval, mil ma nad lõin, andsin ma neile nende arusaamise; ja Eedeni rohuaias andsin ma inimesele valikuvabaduse” (vt Mooses 7:32).

“Sellepärast on inimesed vabad vastavalt lihale ja kõik asjad, mis on inimesele kasulikud, on neile antud. Ja nad on vabad, et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu, või valida vangistus ja surm vastavalt kuradi vangistusele ja võimule” (2 Nefi 2:27).

Seega me teame, et “igaüks võiks toimida tulevikku puutuvas õpetuses ja põhimõtetes vastavalt moraalsele vabale tahtele [pühakirjades puudub sõna valikuvabadus ], mille ma talle olen andnud, et igaüks võiks kohtupäeval olla vastutav omaenda pattude eest” (vt ÕL 101:78; kaldkiri lisatud).

Meile on antud manitsus: “Ärge kustutage Vaimu” (1 tessalooniklastele 5:19). Niisiis me võime näha, et “[kõik] on saanud küllalt juhatust, et eristada head halvast” (2 Nefi 2:5; vt ka 2 Nefi 2:27). Neil on oma tahtevabadus ja nad on vastutavad.

Kristuse Vaim edendab kõike, mis on hea, igat voorust (vt Moroni 7:16). Ta on säravas hävimatus vastuolus kõigega, mis on labane, inetu, teotav, halb või paheline (vt Moroni 7:17).

Südametunnistus tõendab Kristuse Vaimu olemasolu inimeses. See tõendab ka hea ja halva olemasolu, nii õigluse, halastuse, au, vapruse, usu, armastuse ja vooruse kui ka vajalike vastandite — viha, ahnuse, jõhkruse ja kadeduse olemasolu (vt 2 Nefi 2:11, 16). Need väärtused, olgugi et käega kompamatud, vastavad seadustele, kus põhjused ja tagajärjed on omavahel seotud sama kindlalt kui füüsikaseadustest tulenedes (vt Galaatlastele 6:7–9). Kristuse Vaimu võib võrrelda igaühe isikliku “ kaitseingliga”.²

Kristuse Vaim võib valgustada leiutajat, teadlast, maalikunstnikku, skulptorit, heliloojat, esinejat, arhitekti, autorit looma suuri, koguni inspireeritud asju kogu inimkonna heaks ja õnnistuseks.

See Vaim võib kannustada talumeest oma põllul ja kalameest oma paadis. See võib inspireerida õpetajat klassiruumis ja misjonäri vestluse esitamisel. See võib inspireerida õpilast, kes kuulab. Ja mis eriti tähtis, see võib inspireerida abikaasasid ning isasid ja emasid.

See sisemine valgus võib hoiatada, kaitsta ja juhatada. Kuid seda võib tagasi tõrjuda kõik, mis on inetu, vääritu, paheline, kõlvatu või isekas.

Kristuse valgus oli teis juba enne teie sündi (vt ÕL 93:23, 29–30) ja see jääb teiega igal eluhetkel ega hävi, kui teie surelik pool on mullaks saanud. See on teiega igavesti.

Igas mehes, naises ja lapses kõikide rahvuste, uskude või rasside seast — igaühes, hoolimata nende elukohast, tõekspidamistest või tegevusest — on peidus hävimatu Kristuse valgus. Selles suhtes on kõik inimesed loodud võrdsetena. Kõikides peituv Kristuse valgus on tunnistuseks, et Jumal ei tee isikutel vahet (vt ÕL 1:35). Selle Kristuse valguse anni osas kohtleb Ta kõiki võrdsetena.

Õpetajal, misjonäril või lapsevanemal on tähtis teada, et Püha Vaim saab toimida Kristuse Valguse kaudu. Evangeeliumi tõdede õpetaja ei istuta täiskasvanusse või lapsesse midagi võõrast ega isegi midagi uut. Pigem kontakteerub misjonär või õpetaja juba seal oleva Kristuse Vaimuga. Evangeelium “kõlab” neile tuttavana. Siis on õpetus nende “veenmiseks, [kes kuulavad], et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele” (Mormoni Raamatu tiitelleht).

Oma sureliku teenimistöö ajal õpetas Jeesus oma evangeeliumi ja paigaldas vundamendi, millele ehitati Tema Kirik. Vundament laoti õpetusekividest, mida ei saa ei surelike silmadega näha ega puudutades katsuda. Need on nähtamatud ja kompamatud. Need ei kulu ega mõrane. Neid ei saa lõhkuda, lammutada ega hävitada. Need õpetusekivid on hävimatud ja hävitamatud.

Need õpetusekivid olid olemas “enne maailma olemasolu” (vt ÕL 124:38), “enne maailma loomist” (vt ÕL 124:41). Kristus ehitas neile oma Kiriku.

Jeesus rääkis “kivi[st], mille hooneehitajad kõrvale heitsid” (Matteuse 21:42). Seejärel langes üle maa ususttaganemise vari. Preesterluse volituse ahel murti. Inimkond ei jäänud siiski täieliku pimeduse kätte ega täiesti ilma ilmutuse või inspiratsioonita. Ei ole tõsi, et Kristuse ristilöömisega taevad suleti ja et need avanesid esimese nägemuse ajal. Kristuse valgus viibib igal pool Jumala laste juures, Püha Vaim külastab otsivaid hingi. Õiglaste palved ei jää vastamata.

Püha Vaimu anni andmisega tuleb oodata kuni preesterluse taastamiseni ja aegade täiuse ajajärguni, mil kõik tehakse ilmsiks. Seejärel ilmutatakse templitöö — talituste tegemine. Siis lunastatakse need, kes elasid paljude põlvkondade vältel, mil vajalikke talitusi ei saanud teha, mil ei saanud ristida. Jumal ei hülga kunagi oma lapsi. Ta ei ole kunagi seda maad hüljanud.

Kui Tema evangeeliumi täius taastati, ehitati Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik samale õpetusekivi vundamendile.

Kuna me omandame peaaegu kõike füüsiliste meelte kaudu, on väga raske edastada kompamatuid õpetusi, mida ei saa ei näha ega tunda. Meisterõpetaja Jeesus õpetas neid õpetusi ja neid saab õpetada samal viisil tänapäeval. Minu eesmärgiks on näidata teile, kuidas Tema, Meisterõpetaja, neid õpetas.

Vaimseid tõdesid võib hakata mõistma sama selgelt, otsekui need õpetusekivid oleksid sama kombatavad kui graniit, ränikivi või marmor. Marmor annab järele skulptori kätele, nii et teised võivad näha, mida tema näeb vormitusse kivisse peidetuna. Sarnaselt saate teie õpetada teisi nägema — see tähendab mõistma — neid kompamatuid, nähtamatuid õpetusekive.

Viis, kuidas õpetas Päästja ja viis, kuidas teie saate õpetada, on samas lihtne, kuid väga põhjalik. Kui te valite mõne õpetuse sümboliks ühe kombatava eseme, saate te õpetada just nii nagu Tema. Õpetaja võib ühendada õpetuse mingi juba tuttava esemega, mida võib näha füüsiliste silmadega.

Jeesus võrdles usku seemnega, pisikese sinepiivakesega, mida võib näha ja puudutada. Ta rääkis, kuidas seemet toites võib see kasvada ja sirguda ning saada puuks (vt Luuka 13:19).

Ta kõrvutas Taevariiki igapäevase esemega, mida võis näha. “Taevariik,” rääkis Ta, on “nooda sarnane, mis merre heideti ja kokku vedas kõiksugu kalu” (Matteuse 13:47); ning Ta ütles, “Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis, ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu” (Matteuse 13:44).

Kristus kasutas näidetena, sümbolitena selliseid tavalisi asju nagu sool (vt Matteuse 5:13; Markuse 9:49–50; Luuka 14:34) ja küünlad (vt Matteuse 5:15; Markuse 4:21; Luuka 8:16; 11:33–36; Ilmutuse 18:23), vihm (vt Matteuse 7:25–27) ja vikerkaared (vt Ilmutuse 4:3; 10:1). Neli evangeeliumiraamatut kubisevad nendest näidetest. Sarnaselt on tosinajagu samasuguseid viiteid ka Mormoni Raamatus, Õpetuses ja Lepingutes ning Kallihinnalises Pärlis. Neid on kõikjal. Üks lugu või tähendamissõna ongi see — elutruu näide, mille alusel õpetatakse nähtamatut või kompamatut põhimõtet või õpetust.

Päästja rääkis üks kord Matteuse evangeeliumis, üks kord Luuka evangeeliumis, kolm korda Mormoni Raamatus ja kolm korda Õpetuses ja Lepingutes kanast ja tema tibudest (vt Matteuse 23:37; Luuka 13:34; 3 Nefi 10:4–6; ÕL 10:65; 29:2; 43:24). Igaüks teab kanu ja tibusid, isegi väikesed lapsed.

Usk ei ole küll tegelikult täpselt nagu seeme ega ole taevariik täpselt nagu noot, varandus, haputaigen (vt Luuka 13:21) või “kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärle” (Matteuse 13:45). Nende näidetega aga suutis Jeesus avada oma jüngrite silmad — mitte nende kaasasündinud silmad vaid nende arusaamise silmad (vt Matteuse 13:15; Johannese 12:40; Apostlite teod 28:27; Efeslastele 1:18; 2 Nefi 16:10; ÕL 76:12, 19; 88:11; 110:1).

Oma arusaamise silmadega näeme me seda, mis on vaimne. Oma vaimu sirutades saame me puudutada asju, mis on vaimsed ja neid tunnetada . Seejärel me võime näha ja tunda seda, mis jääb meile füüsilises mõttes nähtamatuks. Mäletate, Nefi ütles oma mässumeelsetele vendadele, kes olid ingli sõnumi tagasi lükanud: “Te olite tundetud, nii et te ei võinud tunda tema sõnu” (1 Nefi 17:45; kaldkiri lisatud).

Paulus kirjutas korintlastele, et “Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused…

ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega.

Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt” (1 korintlastele 2:10, 13–14).

Kaasaja ilmutuses rääkis Kristus “valgus[est], mis paistab, mis annab sulle valgust, [ja] valgustab sinu silmi, mis on see sama valgus, mis elavdab sinu arusaamist” (vt ÕL 88:11).

Ma ei tea, kuidas rääkida Kristuse Vaimust, järgimata Issanda tegevust, kus Ta õpetas nähtamatuid kompamatuid tõdesid oma jüngritele.

Kirjeldamaks Kristuse valgust, kõrvutan või samastan ma seda päikesevalgusega. Igaüks teab päikesevalgust. See on kõikjal ning seda võib näha ja tunda. Elu ise sõltub päikesevalgusest.

Kristuse valgus on nagu päikesevalgus. Ka see on kõikjal ning seda antakse kõikidele võrdselt.

Just nagu pimedus peab haihtuma päikesevalguse paistma hakates, nii saadab halva pakku Kristuse valgus.

Päikesevalguse käes pole pimedust. Pimedus allub sellele. Päike võib kaduda pilvede taha või maa pöörldes, kuid pilved hajuvad ja päike tuleb maa pöörlemise jätkudes uuesti välja.

Meile on öeldud plaani alusel, et “nii peab olema, et kõigis asjades on vastandlikkus” (2 Nefi 2:11).

Mormon hoiatas, et “kurat … ei veena ühtegi inimest tegema head, ei, mitte kedagi; ka ei tee seda tema inglid; ka mitte need, kes allutavad end temale.

[Nüüd] nähes, et te tunnete valgust, mille abil te võite otsustada—milline valgus on Kristuse valgus—vaadake ette, et te ei otsusta valesti” (Moroni 7:17–18).

Teie sees on elu andev Kristuse valgus. Kuri püüab seda varjutada. See võib nõnda jääda hämmeldusepilvede varju, veendes teid, et seda polegi olemas.

Just nagu päikesevalgus on looduslik desinfitseerija, võib Kristuse Vaim puhastada vaimu.

Iga hing, kes, kus, kunas ta ka poleks, on Jumala laps. Meie kohuseks on õpetada, et “inimeste sees on vaim ja Kõigevägevama hingeõhk annab neile mõistuse” (Iiob 32:8).

President Joseph Fielding Smith rääkis Püha Vaimu ja Kristuse Vaimu õpetustest: “Püha Vaim võib ilmuda igale inimesele, isegi kui ta pole Kirikust ning kui ta otsib tõsimeelselt valgust ja tõde. Püha Vaim tuleb ja annab sellele inimesele otsitud tunnistuse ning seejärel taandub ja inimesel ei ole õigust oodata temalt uut külastust või korduvkülastusi ja ilmumisi. Ta võib saada jätkuvat juhatust sellelt teiselt Vaimult, Kristuse Vaimult.”³

Kristuse Vaim on alati inimesega. See ei lahku kunagi. See ei saa lahkuda.

Kristuse Vaim on kõikjal juba kõigil olemas ja kuigi Püha Vaim saab keda tahes külastada, saadakse Püha Vaimu and “kuuletu[mise kaudu] evangeeliumi seadustele ja talitustele” (3. usuartikkel), lastes end “risti[da] vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks; [ja endale] Püha Vaimu anni and[a] käte peale panemise teel” (4. usuartikkel). See ei ole automaatselt meiega nagu Kristuse Vaim. Selle anni peab andma keegi, kellel on volitus (vt 5. usuartikkel).

Meie ülesandeks on tugevdada Kristuse valgust igas hinges, keda me kohtame ja tuua hinged niikaugele, et Püha Vaim saaks neid külastada. Ja seejärel võivad nad saada õigel ajal talituse kaudu Püha Vaimu anni, mis antakse igale Kiriku liikmele.

Kui inimene on kord saanud selle Püha Vaimu anni ja võib viljeleda seda koos tal juba olemasoleva Kristuse valgusega, on evangeeliumi täius tema arusaamisele avatud. Püha Vaim saab teha isegi tööd Kristuse valguse kaudu.⁴

Kristuse valgus on nii üldlevinud nagu päikesevalguski. Kõikjal, kus on tegu inimeluga, on ka Kristuse Vaim. See on igal elushingel. See toetab kõike, mis on hea. See inspireerib kõike, mis on õnnistuseks ja kasuks inimkonnale. See toidab headust ennast.

Mormon õpetas: “Uuri[ge] usinalt Kristuse valguses, et te võiksite eristada head halvast; ja kui te haarate kinni igast heast asjast ega mõista seda hukka, te saate kindlasti Kristuse lapseks” (Moroni 7:19).

Igaüks teab päikesevalgust. Kui võrrelda Kristuse Vaimu päikesevalgusega, meenuvad teile ehk tavalised näited omaenda kogemuste seast. Neid näiteid on peaaegu lõputult. Neid näiteid mõistavad väikesed lapsed või täiskasvanud, just nagu Kristuse tähendamissõnugi. Ei tohiks olla keeruline õpetada, kuidas ilmutus võib tulla Valguse kaudu, kuigi me ei tea täpselt inspiratsiooni tagamaid.

Inimene suudab oma kõikide puuduste juures ise kiud-optiliste kaablite kaudu sõnumeid edastada. Üksainus pisike inimese juuksekarvast peenem klaaskiud võib edastada üheaegselt 40 000 sõnumit. Seejärel saab kodeeritud signaali sisu avada ning muuta pildiks, hääleks ja värviks ning panna isegi liikuma. Inimene saab sellega hakkama.

Üks laserkiir võib ilma igasuguste juhtmete või kaabliteta edastada sekundis 100 miljardit bitti informatsiooni.

Kui inimene seda suudab, miks peaksime me tundma imestust lubaduse üle, et meis kõigis on Kristuse valgus ja et Püha Vaim saab meist igaüht külastada?

Seega ei peaks olema raske mõista, kuidas kogu inimkond võib saada nii Kristuse Vaimu kui Püha Vaimu kaudu ilmutusi, mis Jumal annab oma lastele maa peal.

Kristuse valgusest räägitakse kõikjal pühakirjades. Õpetus ja Lepingud on väga rikas allikas Kristuse valgusest õpetamise poolest. Näiteks räägitakse seal “tõe valgus[est]; milline tõde särab. See on Kristuse valgus… Ta on ka päikeses ja päikese valgus ja selle vägi, mille kaudu see tehti” (vt ÕL 88:6–7).

Täiesti tavalistel õpetajatel, kes vastutavad õpetuste edastamise ja vaimsetest asjadest tunnistamise eest, on omaenda kogemused igapäevaste asjadega, mida saaks kõrvutada vaimsetega.

Kristuse Vaimu võib sütitada Püha Vaimu, Trööstija, kaudu. Meile räägitakse, et seejärel “Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meele kõik, mis mina teile olen ütelnud” (Johannese 14:26).

President Harold B. Lee selgitas: “See valgus ei kustu kunagi täielikult … [rääkides Kristuse valgusest], kui me just ei saada korda andestamatut pattu. Selle kuma võib olla nii hämar, et me vaevalt suudame seda tajuda, kuid see on meil olemas, et lüüa leegitsema, põledes arusaamise ja teadmiste korral üha eredamalt. Ilma selleta ei suudaks me midagi saavutada. Meie misjonitöö läheks tühja.”⁵

Kui me mõistame, et Kristuse valgus on tõepoolest igaühes, keda me näeme, igal koosolekul, kus me osaleme ja meis endis ning mõistame oma suuri proovikive — meid ümbritsevat elukeskkonda, ohtu, millesse me vahel satume — on meil rohkem julgust ja inspiratsiooni, kui me senini teadsime. Ja nii see peabki olema! Ja nii see saabki olema! Kõik see on evangeeliumi tõe dimensioon, mida liiga vähesed mõistavad.

Püüdke mõista palvemeelselt ja usinalt nende põhimõtete tähendust ning hakake neid seejärel praktikas kasutama. Selle tegemisele järgneb tunnistus, et Jeesuse Kristuse evangeelium on tõde, et evangeeliumi taastamine on tegelikkus ja et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on “ainus tõeline ja elav kirik kogu maa palge peal” (vt ÕL 1:30). Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, Isa Ainusündinu. Ja Temalt saab kogu inimkond Kristuse valguse.

Teie, kes te olete kutsutud misjonärideks või õpetajateks, ja teie, kes te olete lapsevanemad, “toituge rõõmuga Kristuse sõnadest; sest vaata, Kristuse sõnad ütlevad teile kõik, mida te peate tegema” (2 Nefi 32:3). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Uutele misjonijuhatajatele 22. juunil 2004 Provo, Utah’ osariigi Misjonäride Koolituskeskuses peetud seminarikõnest.