Fidži noored ja töö
Noored pühad mängivad suurt osa liikmete vajaduste rahuldamisel.
Sikeli Vuli naerab, kui püüab tulutult meenutada, kui palju kordi ta on jõkke kukkunud. Veel mõni aeg tagasi polnud juhuse tahtel vette sattumises peaaegu mitte midagi ebatavalist nende jaoks, kes elasid Fidži pealinna Suva lähedal väikeses Navatuyaba külakeses.
Seda sellepärast, et linna, kooli või kohalikku poodi minnes tuli ületada jõgi, mis aeglaselt küla ääres lookleb, käia pikk maa lähima sillani (umbes kaks tundi) või tasuda raskustega teenitud ja niigi napiks jäävast rahast bussisõidu eest.
“Ma pean mitu korda päevas jõge ületama,” ütleb 13-aastane Sikeli. “Minu sõbrad elavad teisel kaldal.”
Jõe ületamine oli tunduvalt kergem valik, isegi kui seda tuli teha ebakindla parve abil, mis oli valmistatud mõnest pikast omavahel seotud bambusteibast. Ja kui juba rohkem kui paar inimest parve ootas, oli kergem õpikuid ja koolivormi pea kohal hoida ning märjaks minna võivates riietes teisele kaldale ujuda, sest tõenäoliselt kukud sa nagunii parvelt vette.
Vähemalt nii see oli, enne kui Kirik sisse kahlas ja liikmetel probleemist välja sõuda aitas. Kirik muretses paadi. Inimeste elevust arvestades võinuks seda küll lennukiks pidada.
“Me oleme paadi eest tänulikud,” ütleb 12-aastane Litiana Delai. “Palju kergem on teisele kaldale jõuda.”
Abi eest õnnelikud
Navatuyaba koguduse paat on üks paljudest projektidest, mille Fidži Nausori vaikond on ette võtnud noorte ja teiste Kiriku liikmete aitamiseks. Teismelistel on selles piirkonnas peaaegu võimatu tööd leida. See on raske isegi nende vanematel. See muudab olukorra keeruliseks ja liikmed, nagu enamik piirkonna elanikest, näeb vaeva iseendi ülalpidamisega.
Miks need liikmed siis nii õnnelikud on?
Sest nad teavad, et Issand armastab neid.
“Me teame, et Taevane Isa meid armastab, sest Kirik aitab nii palju meie vajadusi rahuldada,” ütleb 14-aastane Makereta Elder.
Vaikonna juhid on tundnud inspiratsiooni mitme programmi alustamiseks, millest oleks abi liikmete toetamisel ja noortel on suur osa nende programmide õnnestumises. Lisaks paadile on veel kasvuhoone, mõned uued sotsiaalabi talud ja isegi mõned kariloomad. Ja Navatuyaba noortele meeldib aidata.
Ühine (umbrohu) kitkumine
Üks heli, mida Navatuyabas pole eriti kuulda, on põllumajandusmasinate madal müra. Selles osas tuleb nüüd muudatusi, kui külas on vaikonnale kuuluv traktor.
Koguduse 17 noort on traktori eest tänulikud. Ilma selleta peaksid Navatuyaba liikmed leidma viisi, kuidas viljeleda kahte aakrit käsitsi. Traktor ei tee siiski ära kogu talutööd. Liikmed istutavad, rohivad ja lõikavad üheskoos selliste taimede vilju nagu taro ja maniokk.
“Me kõik käime talus abiks,” ütleb 15- aastane Kuli Qaravanua. “Noored rohivad ja istutavad või toovad kehakinnitust, kui täiskasvanud töötavad.”
“Mulle meeldib talus töötada,” ütleb 14-aastane Maca Baikeirewa. “See aitab mu perekonda mitmeti.”
Talu õnnistused ei seisne üksnes söögipoolise olemasolus. Noored õpivad palju toidu kasvatamisest ja tublist tööst.
“Ma arvan, et talutöö on meie koguduse noored kokku toonud,” ütleb 18-aastane Tulia Tinaimolikula. “See on aidanud meil üksteist tundma õppida.”
Aga nagu Kuli ütleb, “aitavad traktor ja talu meil eriti meelerahu saavutada. Ma ei pea muretsema selle pärast, mis mul homme süüa on.”
Elu kariloomadega
Nii meeldiv kui ühine viljakasvatamine ka ei oleks, pole see noorte jaoks kaugeltki mitte sama lõbus nagu sigade ja kanade juures abiks olemine.
Kogudusel oli algul 120 tibu, 64 kana ja neli siga, kuid kanakuuti hakatakse suurendama. Loomad jagatakse koguduse ja vaikonna liikmete vahel. Mõned müüakse ja mõned süüakse, kuid eelkõige pakuvad nad sama suurt meelelahutust kui mis tahes muu.
Tibud on armsad ja sigade söötmine võib küll lõbus olla, aga noored on õppinud omast käest, kui raske on püüda siga, kes ei soovi, et teda kätte saadakse.
Veepinnal
Kui mõnel maal tuleb jutuks Kiriku sotsiaalabi programm, ei tee paljud noored seda kuulmagi, kuna nad arvavad, et sel pole eriti nendega pistmist. Navatuyaba noorte puhul toob Kiriku sotsiaalabi nende ellu muutuse sigade ja traktorite, kanade ja talupidamise kaudu.
Isegi paat on midagi enamat, kui vaid turvaline jõe ületamise meetod. Küsides reisijatelt mõned sendid, saab kogudus maksta Litiana perele tasu paadi töös hoidmise eest. Tema ja ta õed-vennad vastavad kordamööda teiselt poolt jõge kostvale vilele, kui kellelgi on vaja üle sõita.
“See on õnnistanud minu perekonda,” ütleb Litiana naeratades. “See aitab meil lubada endale koolitarbeid ja toitu. Ja me maksame teenitud summalt kümnist.”
Navatuyaba pühad pole ainukesed, kes on näinud vaeva takistustest jagusaamise nimel, ilma ülepeakaela sisse langemata. Kiriku sotsiaal-abi ja humanitaarabi programmide kaudu aitab Issand paljudel rasketel aegadel pinnale jääda. Ja see on miski, mis paneb naeratama.
“Mõned inimesed on nagu probleemimerre visatud kivid. Nad mattuvad nende alla. Ole kork! Kui probleem sind üle ujutab, murra end vabaks ja kerki pinnale, et taas õnnelikult teenida.”
Vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, “Finding Joy in Life”, Ensign, mai 1996, lk 24–25.