Tõhus vanemate kvoorum

Kaasake kõik kvoorumisse määratud liikmed. Keegi ei tohiks mingil juhul välja jääda. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht vanem Boyd K. Packer on öelnud: “Ta [kvoorumi liige] võib kaotada kvoorumi vastu huvi, aga kvoorum ei tohi kunagi kaotada huvi tema vastu. Kvoorum vastutab alati ja jätkuvalt iga oma liikme eest. Kui ebaaktiivset liiget ignoreeritakse ning tema vastu ei näidata huvi ja temaga ei võeta ühendust, tähendab see tema kui preesterluse hoidja õiguste [minetamist].”²

Külastage, külastage ja veel kord külastage. Vanemate kvoorumite juhatused räägivad kogu maailmas, et nende eraviisilistel külaskäikudel on kestev mõju kõikide liikmete toomisele kvoorumi vendade sekka. Need külastused on oodatuimad, kui neis nähakse tõelist sõprust ja siirast huvi. Sageli kutsutakse külastatuid aktiivselt kvoorumis osalema ja kodule jäetakse palves põlvitades õnnistus.

Andke igale liikmele mingi töö. President Gordon B. Hinckley rõhutas: “Et kvoorumi eesmärk läheks täide, peab iga kvoorum olema kõikide liikmete jaoks toimiv vennaskond.”³ See ühtib kahtlemata tema manitsusega, et iga uus pöördunu (ja kvoorumi liige) vajab kohustust. Iga liige vajab pidevat vaimset toitu, mida annab tunne, mis tekib mõne puuduses olija teenimisel.

Õppige juhtidelt. Vanemate kvoorumi juhataja peaks õpetama kvoorumi liikmetele, mida ta ise on õppinud. Vaimu õpetused võivad tulla kogu nädala jooksul talle mõttesse ja südamesse. Ta peaks need kirja panema. Kui ta on koos vaikonna juhatusega, piiskopkonnaga, kvoorumile määratud kõrgema nõukogu liikmega või juhtkonna koosolekul, võiks ta küsida endalt: “Mida siin õpitust tuleks õpetada minu kvoorumi vendadele?” Kui ta teeb märkmeid ja redigeerib neid, tekib tal võimalusi nende jagamiseks kvoorumi koosolekutel, vestlustel või kellelegi nõu andes.

Pühakirjad teevad vanemate kvoorumi juhatajale ülesandeks “istuda nendega [kvoorumi liikmetega] nõupidamisel ning õpetada neid vastavalt lepingutele” (vt ÕL 107:89; vt ka ÕL 20:38–45). Nõupidamisel istumine võib leida aset eraviisiliselt kodukülastuste ajal või perioodilistel vestlustel või võib see toimuda rühmana, kus terve kvoorum on koos.

Õppige neilt, kes õpetavad. Kvoorumi liikme huvitatus ja osalemine sõltub osaliselt tõhusalt õpetamisest ja õppimisest. Kuigi paljud tulevad kohale austusest oma lepingute vastu, otsustavad teised osalemise üle selle alusel, millist väärtust nad esitatud õppetunnis näevad. Õpetajad peaksid pidama õppetundide ettevalmistamisel ja esitamisel meeles liikmete vajadusi ja osalust. Õpetajad peaksid õpetama ka vaimse volituse ja juhatuse alusel, nagu selgitatakse Õpetuse ja Lepingute 50. osas (vt salmid 10–25). “Mispärast see, kes jutlustab [Vaimuga] ja see, kes saab [Vaimu kaudu], mõistavad üksteist, ja mõlemad saavad üles ehitatud ja rõõmustavad üheskoos” (vt ÕL 50:22).

Aidake kaasa kvoorumi liikmete majanduslikule sõltumatusele. Vanem J. Reuben Clark noorem (1871–1961), esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, andis nõu, et “piiskop võtab igat puudusesolijat kui ajutist probleemi, hoolitsedes nende eest, kuni nad saavad ennast ise aidata; preesterluse [kvoorum] peab suhtuma oma puudustkannatavatesse vendadesse kui probleemi jätkumisse, kuni mitte üksnes nende ajalised, vaid ka vaimsed vajadused on rahuldatud. Konkreetse näitena — piiskop annab abi kuni käsitööline või oskustööline on töötu ja kannatab puuduse käes; preesterluse kvoorum aitab tal leida tööd ja püüab kindlustada tema osalust, kuni ta suudab täiel määral iseenda eest hoolitseda ja täidab aktiivselt oma preesterluse kohustusi.”⁴

Ehitage üles elujõuline koduõpetussüsteem. Vanem L. Tom Perry Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist andis väärt nõu 11. jaanuaril 2003 toimunud ülemaailmsel juhtkonna koolituse koosolekul. Ta rääkis väikestest Kiriku üksustest. See nõu on kohane ka siis, kui koduõpetajaid pole eriti palju. Aktiivsed koduõpetajad tuleb määrata vastavalt vajadusele, keskendudes esmalt uutele pöördunutele. Mõnda aega pole võimalik ehk kõiki õpetada. Vanem Perry nõuanne oli järgmine: “Kui teie ainsaks saavutuseks preesterluse juhtidena on see, et te aitate liikmetel pidada kinni Issandaga sõlmitud lepingutest, olete te teinud seda, mida teilt oodatakse”⁵.

Ehk defineeris president Spencer W. Kimball (1895–1985) koduõpetuse olemust kõige paremini, kui ta teatas: “Ajavaim on maisus… Kuid Issand on andnud vana programmi uues kuues ja see tõotab taastada maailmas mõistliku eluviisi, tõelise pereelu, pereliikmete vastastikuse sõltuvuse. See tähendab isale tema õige koha tagastamist pere eesotsas, ema koju toomist seltsielu ja töö juurest, laste naasmist vaata et üksnes hullamast ja lõbutsemast. Koduõpetuse programm koos oma krooniva tegevuse, pereõhtuga, neutraliseerib haigustunnused, kui inimesed vaid seda ravi rakendavad.”⁶

Need on vaid mõned soovitused, et aidata vanemaid tugevate kvoorumite ülesehitamisel. Me oleme väga õnnistatud, et saame jätkuvalt nõu elavatelt apostlitelt ja prohvetitelt. Vanem Boyd K. Packer on rääkinud vastustest, mida saadakse Kiriku käsiraamatutest, pühakirjadest, elavate prohvetite minevikunõuannetest ning võtmetest ja õigusest jätkuvale isiklikule ilmutusele.⁷ Me suurendame oma kutseid ja ka omaenda vaimset arengut, jätkates elavate prohvetite ja oma kohalike juhtide õpetuste õppimist ning kasutades neid õpetusi praktikas.

Vanemate kvoorumeid tuleb kiita nende suure töö eest, mida nad teevad selleks, et “tuua tagasi Siion”, täites ettekuulutuse pühi Kristuse ja oma Jumala juurde tulemiseks ette valmistades. Jumal õnnistagu neid rikkalikult nende jõupingutuste juures.

“See saab olema imeline päev, mu vennad, … mil meie preesterluse kvoorumitest saab jõuankur igale mehele, kes sinna kuulub, kui iga selline mees võib asjalikult öelda: “Mina olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku preesterluse kvoorumi liige. Ma olen valmis aitama oma vendi kõigis nende vajadustes ja ma olen kindel, et nemad on valmis aitama mind minu vajaduste juures. Koostööd tehes kasvame me vaimselt Jumala lepingupoegadena. Koostööd tehes võime me seista ilma piinlikkuse ja hirmuta iga puhuda võiva vaenutuule vastu, olgu see siis majanduslik, sotsiaalne või vaimne.””

President Gordon B. Hinckley, “Welfare Responsibilities of the Priesthood Quorums”, Ensign, nov 1977, lk 86.

Mu isa toodi Kirikusse, kui ta käis kohtamas minu emaga. Ta asetati vanemaks ja oli veidi aega aktiivne, enne kui ta Kirikust eemale jäi.

Tal ei olnud Kirikuga mingit ametlikku kontakti ligikaudu 50 aastat. Ta oli mitu korda kolinud. Ja siis, kui ta oli 82-aastane ja elas üksinda tervise halvenedes Kalifornia lõunaosas, koputasid ühel pühapäevahommikul tema uksele kaks meest. Nad ütlesid: “Me tulime sulle järele, et viia sind preesterluse koosolekule.”

Ta oli nii tänulik, et keegi viitsis teda sõbrana kohelda. Need mehed viisid mu isa kirikusse, mida tema kolm aktiivset poega polnud kunagi suutnud, kui erilised sündmused välja arvata. Nad on heaks näiteks sellest, kuidas preesterluse kvoorumi liikmed peaksid puudusesolijad üles otsima. Minu pere on igavesti tänulik selle kvoorumi meestele.

Vanem Dale E. Miller Seitsmekümnetest.