Paljunege ja täitke maa

Vanem James E. Faust, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, kõneles “muutunud suhtumisest abielu eesmärki. Üha enam noori inimesi näeb abielu “paarisuhtena, mis on loodud täitma pigem täiskasvanute emotsionaalseid vajadusi, kui institutsioonina laste kasvatamiseks.”…

Üheks häirivaks perekondlikuks probleemiks,” täheldas vanem Faust, “on üha vähenev laste väärtustamine. Paljudes maailma osades on inimestel vähem lapsi. Abort on tõenäoliselt selgeim märk sellest, et paarid ei taha lapsi. Umbes üks neljandik kõikidest rasedustest üle maailma lõpeb esile kutsutud abordi tõttu.”²

Abort on kaheteraline mõõk. See mitte üksnes ei õhuta tagant isekust ja korratut soo jätkamise väe kasutamist, vaid see laialt levinud tegevus raskendab sageli adopteerimist nendel abielupaaridel, kes ise lapsi ei saa.

1991. aastal väljastas Esimene Presidentkond laialdase avalduse abordi kohta. Tunnistades, et teatud “harvadel juhtudel võib abort olla õigustatud”, rõhutasid nad, et “need ei ole automaatsed põhjused abordi tegemiseks” ja “nõustasid inimesi kõikjal lõpetama laastava abordi tegemise omaenda või ühiskondliku mugavuse nimel.”³

Laste ilmaletoomine pole loomulikult mingi mugavus. Kõige sagedamini kaasneb sellega füüsiline valu, millele järgneb suur ohverdus ja omakasupüüdmatus. Aga Jumalalt saadud laste kasvatamise käsule kuuletumisest tulenevad õnnistused on ühed meeldivaimad, mida Ta pakub. Tõepoolest, lapsevanemaks olemine annab meile mitmeti aimu jumalusest.

Nii tähtis kui käsk paljuneda ja täita maa ka poleks, on Jumal teinud selgeks, et me peame kuuletuma sellele käsule üksnes abielu siseselt. Sel piirangul on loendamatuid põhjuseid, kuid kaks kõige olulisemat on laita maha juhusuhted ning tagada lastele stabiilne ja tervislik pereelu.

Enamikes ühiskondades oli abieluväline lapsesaamine tavapäraselt häbiväärne või põlatud. Kuid tänapäeva maailmas, mil head hüütakse kurjaks ja kurja heaks (vt Jesaja 5:20), on abieluvälise lapsesaamise häbimärk suures osas haihtunud. See komme pole mitte üksnes taeva silmis patt, vaid teadlased on avastanud, et abieluväline sünd on lapsele mitmeti riskantne. Näiteks, abielupaaridele sündinud lastega võrreldes on väljaspool abielu sündinud lastel suurem tõenäosus surra imikute äkksurma sündroomi või mõne vigastuse tõttu või saada alaealiseks seaduserikkujaks.

Lastel, kes ei ole sündinud abielus vanematele, kuid on lapsendatud, läheb tunduvalt paremini kui neil, keda ei lapsendata. Neil on vähem probleeme õppimisel, nad jõuavad kutsevaliku poolest kõrgemale ega pea tõenäoliselt lootma täiskasvanuna riigi abile.⁴ On selge, et kui lapsi tuuakse ilmale ja kasvatatakse Issanda meetodi alusel, on selle tulemuseks vaimsed ja ilmalikud õnnistused.

Kui Issand oli andnud Aadamale ja Eevale käsu: “Olge viljakad ja teid saagu palju,” käskis Ta neid: “Täitke maa ja alistage see enestele” (1 Moosese 1:28). Me oleme kuulnud aastaid hoiatusi ülerahvastusest ja selle võimalikust laastavast mõjust. Kuigi mõned maailma piirkonnad kannatavad äärmusliku asustustiheduse negatiivse mõju all, liigub maa tervikuna tegelikult vastassuunas. Tõepoolest, uuringud näitavad, et 2040. aastaks jõuab rahvaarv maailmas haripunkti ja hakkab seejärel alanema.⁵

Asustustihedusest on ilmselt veelgi tähtsam see, kuidas me kasutame ressursse, mis Jumal on andnud elanikkonna toetamiseks nüüd ja tulevikus. “Sest maa on täis,” ütles Ta, “ja selles on rohkem kui küllalt… Kui keegi võtab küllusest, mis ma olen teinud, ja ei jaga oma osa vastavalt minu evangeeliumi seadusele vaeste ja puudusekannatajatega, tõstab ta oma silmad üles põrgus piinas koos pahelistega” (vt ÕL 104:17–18). “Inimõnne vaenlane nagu ka vaesuse ja nälja põhjustaja ei ole laste sündimus,” ütles vanem Henry B. Eyring Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. “Selleks on hoopis inimeste suutmatus teha maaga seda, mida Jumal võiks neile õpetada, kui nad vaid paluksid ja seejärel kuuletuksid.”⁶