Väikeste koguduste tugevad juured
Jalutage metsa ja kuulake vaikust. Vaadake, kuidas päike immitseb puude varjust. Tunnetage Taevase Isa loomingu vaikset imet. Tundke imestust puude pikkuse, kindluse ja tugevuse üle.
Joseph Smith oli sellises metsas, kui ta põlvitas palvesse ja tõi maailmale uut valgust. Tal oli vaja kohta, kus ta sai üksi olla, vaikset kohta, kus ta sai mõelda ja saada vastused oma küsimustele.
Joseph Smith sai oma esimese nägemuse New Yorgis Ameerika Ühendriikide kirdeosas, aga need metsad siin on Horvaatias ja Sloveenias. Noored mehed ja noored naised kogunevad siia noorte konverentsideks. Just nagu prohvet Josephki, nii palvetavad ka need noored vastuste saamiseks ja leiavad neid Jeesuse Kristuse evangeeliumis.
Itaaliast itta jäävad riigid Horvaatia ja Sloveenia kuulusid 1991. aastani Jugoslaavia alla. Viimse aja pühadest misjonärid tulid esmakordselt siia maailmaossa 1990ndate alguses. Sellest ajast alates on asutatud Sloveenias kolm ja Horvaatias seitse Kiriku misjoni kogudust. Kirik ei ole kasvanud siin veel piisavalt, et kogudusehooneid ehitada, aga töö läheb edasi. Enamik uutest liikmetest on noored mehed ja noored naised, kes kohtuvad nii sageli, kui saavad, et leida jõudu ühisest tunnistusest.
Üksinda
Sellistes väikestes kogudustes võib Kiriku liikmeks olemine olla üksildane. Kui Kristina Mestron käib oma koguduse koosolekutel Horvaatias Splitis, on ta seal vahel üksnes oma ema ja misjonäridega. Aga ta annab endast parima, et seda muuta. “Ma püüan olla nii hea misjonär, kui suudan,” ütleb ta.
Paljud noored on oma peres ainsad Kiriku liikmed. Horvaatiast Zagrebist pärit Petra Karaklajic igatseb päeva, mil ta pere mõistab tema tõekspidamisi. Ta ütleb: “Mõnel minu pereliikmel on probleeme minu pühapäevase koosolekutel käimisega ja mõnede Kiriku tõekspidamistega.” Siis aga selgitab Petra oma ellujäämisvalemit: “Uuri välja, kes sa tegelikult oled ja kuhu sa pead minema. Ja kui sa seda lubad, pöörab evangeelium sinu elu paremuse poole. Anna vaid endast parim ja järgi Jeesust Kristust. Sa oled elava Jumala armastatud laps.”
Tina Dobravc liitus hiljuti Kirikuga Celjes Sloveenias. Ta on näinud oma elus positiivseid muutusi pöördumisest peale. Vahel on tal siiski raske elada evangeeliumi järgi ilma oma perekonna toeta. “Mul on kodus raske toitu õnnistada ja üksinda palvetada,”ütleb ta. “Kuid ma pean meeles pidama, et see on seda väärt. Ma tean, et mu pere leiab ühel päeval õnne ja et nad leiavad evangeeliumi.” Tina teenib oma koguduses ürituste juhina.
Paljud noored peavad olema üksi ka sõprade seas. Paljud jätsid oma sõbrad maha evangeeliumi vastu võttes. Sloveenia pealinnast Ljubljanast pärit hiljuti pöördunud Lucija Krajnik ütleb: “Kirikuga liitumisest saadik olen ma pidanud minema lahku vanadest sõpradest nende halva seltskonna tõttu. Parim, mida ma sain teha, oli ennast neist eraldada ning hoida ühendust liikmete ja misjonäridega.”
Üheskoos
Just nagu puud ammutavad metsas üksteiselt jõudu, saavad noored jõudu üheskoos olles. Hiljutisel noorte konverentsil, mis oli paljude jaoks täiesti esimene, tuli kokku 47 noort. Nad ei saanud küll üksteisest kohati aru, kuna nad räägivad inglise, horvaadi või sloveeni keeles, aga nende ühiseks keeleks on evangeelium.
Petra Karaklajic saab jõudu noorte konverentsidelt ja teistelt üritustelt, kus inimesed usuvad nagu temagi. “Kõik koos oleme me tugevamad,” ütleb ta. “Ma olen väga õnnistatud, et mul on Kirikus vennad ja õed.”
Lucija Krajnik teab, et ta vajab oma evangeeliumisõpru. “Kus ma küll oleks, kui mul poleks Kirikut?” küsib ta. “Ma olen tänulik, et olen Kiriku liige ja et mu sõbrad on minu kõrval.”
Noored teavad, et kui nad tutvustavad evangeeliumi teistele, jätkab Kirik kasvamist. Nad kutsuvad sageli teisi endaga kaasa, et aidata neil näha evangeeliumi valgust.
Sloveeniast Celjest pärit Simon Stevanovic usub kindlalt, et ta peab jagama evangeeliumi oma pere ja sõpradega: “Me peame oma vanemaid ja sõpru tagant julgustama, et Kirik kasvaks. Meil on palju sõpru. Me peame levitama evangeeliumi.” Simon aitab oma isal evangeeliumi õppida ja loodab ühel päeval põhimisjonil teenida.
Sloveenia pealinnast Ljubljanast pärit Ava Zupancic mõistab, et teistel ristitud saada aitamine on alles algus. “Mul on tõeliselt valus vaadata, kuidas inimesed saavad ristitud, ega tule siis mõne aja pärast enam tagasi,” ütleb ta. “Seda juhtub liiga sageli. Me peame uusi liikmeid aitama!”
Tugevaks jäämine
Kuigi sa oled nendes metsades tugevatest juurtest ja ümbritsevatest puudest kaitstud, möllavad vahel tormid ja tekib probleeme. Need noored aga teavad, et tormiga võitlemine on seda väärt.
“Selleks, et olla tšempion,” ütleb Davor Majc Sloveeniast Kranjest, “tuleb ikka püsti tõusta, hoolimata sellest, kui palju sa oma eesmärgi saavutamisel maha kukud, ja taas alata. Need, kes sind lõpus ootavad, tervitavad sind rõõmuhüüetega.”
Horvaatia pealinnast Zagrebist pärit Ivona Frcek tunnistab, et “kõik halb möödub. Ole vaid tugev ja hoia kinni tõest.”
Horvaatia ja Sloveenia noored koguvad jätkuvalt üksteiselt jõudu ja aitavad teistel leida vastuseid elutähtsatele küsimustele. Nad loodavad olla nagu puud metsas: pikad, kindlad, paindumatud ja tugevad.
See artikkel valmis Phillip ja Ani Maxfieldi kaasabil. Nad teenisid Horvaatia Zagrebi misjonil ja on Issaquah’ V koguduse liikmed Washingtoni Bellevue vaikonnas.
“Me kutsume igat Kiriku liiget ulatama sõbrakäe uutele pöördunutele, panema oma käe nende ümber ja aitama neil tunda end nagu kodus. Õnnistage neid oma sõprusega. Innustage neid oma usuga. Vaadake, et nende seast ei läheks keegi kaotsi.”
President Gordon B. Hinckley, “The Condition of the Church”, Liahona, mai 2003, lk 4.