Meie usu sümbol

Pärast mõne aasta tagust Mesa templi renoveerimist Arizona osariigis kutsuti teiste kirikute vaimulikkond sinna esimesel lahtiste uste päeval ekskursioonile. Sajad neist tulid. Ma ütlesin neile kõneledes, et meil on hea meel vastata igale nende küsimusele. Üks küsimustest tuli protestandi kiriku õpetajalt.

Ta ütles: “Ma olen käinud läbi kogu selle ehitise, selle templi, millel on väljaspool Jeesuse Kristuse nimi, kuid ma ei ole kusagil näinud ühtegi risti kujutust, kristluse sümbolit. Ma olen märganud teie ehitisi mujal ja samuti ei ole ma risti näinud. Miks on see nii, kui te ütlete, et te usute Jeesusesse Kristusesse?”

Ma vastasin: “Ma ei taha solvata ühtegi oma kristlasest kolleegi, kes kasutavad risti oma kirikutornides ja kabelite altaritel, kes kannavad seda oma kiriklikel rõivastel ning märgistavad sellega oma raamatuid ja muud kirjandust. Kuid meie jaoks on rist sureva Jeesuse sümboliks, samal ajal kui meie sõnumiks on teadaanne elavast Kristusest.”

Siis küsis ta: “Kui te ei kasuta risti, siis mis on teie usu sümboliks?”

Ma vastasin, et meie inimeste elu peab saama meie usu tähenduslikumaks väljenduseks ja õigupoolest seega meie Jumala teenimise sümboliks.

Ma loodan, et ta ei arvanud, et ma olin oma vastuses liiga ennast täis või endaga rahulolev. Esmasel pilgul võib meie seisukoht näida vastupidisena meie usutunnistusele, et Jeesus Kristus on meie usu keskne kuju. Kiriku ametlik nimi on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. Me teenime Teda Issanda ja Päästjana. Piibel on meie pühakiri. Me usume, et Vana Testamendi prohvetid, kes Messia tulekut ette kuulutasid, rääkisid jumaliku inspiratsiooni all. Me rõõmustame Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese seletuste üle, mis jutustavad Jumala Poja, Isa lihas Ainusündinu sünni, teenimise, surma ja ülestõusmise sündmustest. Nii nagu Pauluski vanasti, “ei häbene me [Jeesuse Kristuse] evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks” (Roomlastele 1:16). Ja nagu Peetruski, nii kinnitame me, et Jeesus Kristus on ainuke “inimestele antud nimi, kelles meid päästetakse” (Apostlite teod 4:12).

Mormoni Raamat, mida me vaatleme Uue Maailma tunnistusena, esindades muistsetel aegadel läänepoolkeral elanud prohvetite õpetusi, annab tunnistust Temast, kes sündis Petlemmas Juudamaal ja kes suri Kolgata mäel. Oma usus kahtlevale maailmale on Mormoni Raamat Issanda jumalikkuse teiseks ja vägevaks tunnistajaks. Juba selle raamatu eessõna, mis on kirjutatud prohveti poolt, kes elas Ameerikas 1500 aastat tagasi, märgib selgelt, et see on kirjutatud “juudi ja pagana veenmiseks, et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele.”

Ja meie kaasaja ilmutuste raamatus, Õpetuses ja Lepingutes, on Ta kuulutanud endast nende kindlate sõnadega: “Mina olen Alfa ja Oomega, Issand Kristus; jah, just mina see olen, algus ja lõpp, maailma Lunastaja” (vt ÕL 19:1).

Selliste teadaannete valguses, sellise tunnistuse pärast võib nii mõnigi küsida, nagu küsis Arizonas minu kirikuõpetajast sõber: “Kui te ütlete, et te usute Jeesusesse Kristusesse, miks te ei kasuta Tema surma sümbolit, Kolgata risti?”

Millele ma pean kõigepealt vastama, et ükski selle Kiriku liige ei tohi kunagi unustada seda hirmsat hinda, mille maksis meie Lunastaja, kes andis oma elu, et kõik inimesed võiksid elada — Ketsemani agooniat, Tema valusat mõnitamist kohtuprotsessil, kannatusi suurendavat kibuvitstest krooni Tema nahka rebimas, kurja jõugu hüüdeid Pilaatuse ees Jeesuse ristilöömiseks, Tema üksildast rasket kannatusteteed Kolgatale, hirmuäratavat valu, kui suured naelad Tema käsi ja jalgu läbistasid, Tema keha palavikulist piinlemist, kui Ta rippus ristil sel traagilisel päeval, Jumala Poega hüüdmas: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad” (Luuka 23:34).

See oli rist, Tema piinamise vahend, Rahu Mehe hävitamiseks mõeldud hirmus plaan, õel tasu Tema imeliste tegude eest inimeste tervendamisel, pimedate nägema panemisel, surnute ülesäratamisel. See oli rist, millel Ta rippus ja suri Kolgata üksikul mäetipul.

Me ei saa seda unustada. Me ei tohi seda kunagi unustada, sest siin andis meie Päästja, meie Lunastaja, Jumala Poeg ennast asendusohvriks meie kõigi eest. Kuid pimeda õhtu süngus enne juutide hingamispäeva, mil Tema elutu keha võeti maha ja asetati kiirustades laenatud hauda, muutis lootusetuks isegi kõige pühendunumad jüngrid, kes Teda kõige paremini tundsid. Nad olid väga kurvad, mõistmata, mida Ta oli neile varem rääkinud. Messias, kellesse nad uskusid, oli surnud. Läinud oli nende Isand, kellele nad olid asetanud kõik oma ootused, oma usu, oma lootuse. Tema, kes oli rääkinud igavesest elust, Tema, kes oli Laatsaruse hauast üles äratanud, oli surnud nüüd sama kindlalt nagu kõik inimesed enne Teda. Nüüd oli saabunud lõpp Tema murelikule lühikesele elule. See elu oli olnud selline, nagu Jesaja oli ammu enne ette kuulutanud: Ta oli “põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav…. Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu” (Jesaja 53:3, 5). Nüüd oli Ta läinud.

Me võime vaid ette kujutada nende tundeid, kes armastasid Teda, kui nad mõtisklesid Tema surma üle juutide hingamispäeva, meie kalendri laupäeva pikkade tundide jooksul.

Siis algas nädala esimene päev ehk Issanda Hingamispäev, nagu meie seda tunneme. Nendele, kes murest murtutena haua juurde tulid, teatas seal viibinud ingel: “Miks te elavat otsite surnute juurest?” (Luuka 24:5)

“Teda ei ole siin, … ta on üles tõusnud, nõnda nagu ta ütles” (Matteuse 28:6).

Siin toimus inimkonna ajaloo suurim ime. Ta oli neile varem ütelnud: “Mina olen ülestõusmine ja elu” (Johannese 11:25). Kuid nad ei olnud aru saanud. Nüüd nad teadsid. Ta oli surnud viletsuses ja valus ja üksilduses. Nüüd, kolmandal päeval, tõusis Ta väes ja ilus ja elusana, esmasena nende seast, kes olid läinud hingama, kinnituseks igas vanuses inimestele, et “nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses” (1 korintlastele 15:22).

Kolgatal oli Ta surev Jeesus. Hauast väljudes oli Ta elav Kristus. Rist oli olnud Juuda reetmise kurvaks tulemuseks, Peetruse salgamise kokkuvõtteks. Tühi haud sai nüüd tunnistuseks Tema jumalikkusest, kinnituseks igavesest elust, vastuseks Iiobi vastamata küsimusele: “Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Iiob 14:14)

Surnuna oleks Teda võidud unustada või parimal juhul meeles pidada ühena mitmetest suurtest õpetajatest, kelle elu on ajalooraamatutes paari sõnaga kokku võetud.

Ülestõusnuna sai ta nüüd Elu Isandaks. Nüüd võisid Ta jüngrid laulda koos Jesajaga kindlas usus: “Temale pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst” (Jesaja 9:5).

Täitunud olid Iiobi lootust täis sõnad: “Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma!

Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad aga mitte mõne võõra! Kuigi mul kõdunevad neerud sisikonnas” (Iiob 19:25–27).

Maarja hüüdis õigesti: ““Rabuuni!” See tähendab: õpetaja” (Johannese 20:16), kui ta nägi esimesena ülestõusnud Issandat, sest Ta oli nüüd tõesti Õpetaja, mitte ainult elu vaid ka surma enda Õpetaja. Läinud oli surma astel, murtud haua võidukäik.

Kartlik Peetrus muudeti. Isegi kahtlev Toomas teatas tasakaalukalt ja aupaklikult ning tõsidusega: “Minu Issand ja minu Jumal!” (Johannese 20:28) “Ära ole uskmatu, vaid usklik” (Johannese 20:27), olid Issanda unustamatud sõnad tol suurepärasel hetkel.

Järgnesid ilmumised mitmetele, sealhulgas vastavalt Pauluse ülestähendustele: ”ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale” (1 korintlastele 15:6).

Ja läänepoolkeral olid teised lambad, kellest Ta oli varem rääkinud. Ja sealsed inimesed “kuulsid … häält, nii nagu see oleks tulnud taevast; … ja see ütles neile:

Vaadake mu Armastatud Poega, kellest mul on hea meel, kelles ma olen austanud oma nime — kuulake teda.

… Ja vaata, nad nägid Meest laskumas taevast alla ja ta oli riietatud valgesse rüüsse ja ta tuli alla ja seisis nende keskel. …

Ja juhtus, et ta sirutas välja oma käe ja kõneles rahvale, öeldes:

Vaadake, mina olen Jeesus Kristus, kellest prohvetid tunnistasid, et ta tuleb maailma. …

Tõuske ja tulge minu juurde” (3 Nefi 11:3, 6–10, 14).

Seejärel järgnevad selles ilusas ülevaates mitmed sõnad ülestõusnud Issanda teenistusest muistse Ameerika inimeste seas.

Ja nüüd on lõpuks olemas kaasaja tunnistajad, sest Ta tuli uuesti, et avada seda ajajärku, ette kuulutatud aegade täiuse ajajärku. Suurepärases nägemuses ilmusid Tema — ülestõusnud, elav Issand — ja Ta Isa, taeva Jumal, poiss-prohvetile, et alustada uuesti iidse tõe taastamist. Sellele järgnes tõeline “pilv tunnistajaid” (Heebrealastele 12:1) ja tema, kes oli olnud esimese nägemuse saaja — Joseph Smith, kaasaja prohvet — teatas tasakaalukalt:

“Ja nüüd, pärast mitmeid tunnistusi, mis on temast antud, on see tunnistus, viimane kõigist, mis me temast anname: et ta elab!

Sest me nägime teda, nimelt Jumala paremal käel, ja me kuulsime häält tunnistamas, et tema on Isa Ainusündinu —

et tema kaudu, tema läbi ja temast on ja on loodud maailmad, ja nende elanikud on Jumalale sündinud pojad ja tütred” (vt ÕL 76:22–24).

Millele võib lisada miljonite tunnistuse, kes on läbi Püha Vaimu väe tunnistanud ja tunnistavad veelgi pühalikult Tema elu reaalsusest. See tunnistus on olnud nende lohutuseks ja nende jõuks.

Ma mõtlen näiteks ühele sõbrale, kellega ma tutvusin Vietnamis ajal, mil tema maa oli suurtes raskustes. Ta oli mees, kellel oli vaikne ja silmapaistev usk Jumalasse, meie Igavesse Isasse, ja Tema Poega, Elavasse Kristusesse. Mul on hästi meeles, kuidas ta laulis sügavalt veendununa:

(„On usk meile kalju”, Kiriku lauluraamat, lk 6)

Ja sellepärast, kuna meie Päästja elab, ei kasuta me Tema surma sümbolit oma usu sümbolina. Kuid mida kasutada? Ükski märk, ükski kunstiteos, ühegi vormi kujutamine pole piisav, et väljendada Elava Kristuse hiilgust ja imet. Ta rääkis meile, mis selleks sümboliks peaks olema, kui Ta ütles: Kui„ te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu” (Johannese 14:15).

Tema järgijatena ei saa me teha midagi õelat, viletsat ega tänamatut ilma Tema kujutluspilti tuhmistamata. Samuti ei saa me teha head, armulist ega lahket tegu, ilma et paneksime veel rohkem särama Tema sümboli, kelle nime me oleme enda peale võtnud. Ja meie elu peab saama tähenduslikuks avalduseks, sümboliks, mis annab teada meie tunnistusest Elavast Kristusest, Elava Jumala Igavesest Pojast.

See on nii lihtne, mu vennad ja õed, see on nii tähendusrikas ja parem oleks, kui me seda kunagi ei unustaks.

(Gordon B. Hinckley, “My Redeemer Lives”, Hymns, lk 135)

IDEED KODUÕPETAJATELE

Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, räägi sellest viisil, mis julgustab õpetatavaid osalema. Järgnevalt mõned näited:

1. Palu pereliikmetel öelda, kuidas nemad vastaksid järgmistele küsimustele: Miks ei ole meie Kiriku hoonetel riste? Mis on meie usu sümbol? Loe, kuidas president Hinckley otsustas nendele küsimustele vastata (vt viis esimest lõiku). Milline pühakirjakoht selgitab meie usu sümbolit? (vt neli viimast lõiku) Mida me saame teha, et aidata meie usu sümboli eredal säral teisteni paista?

2. Palu pereliikmetel kirjeldada oma arvamust, mida teeks nende elus üks “keskne kuju” või milline see oleks. Loe ette kohad, mis arutavad selles artiklis Jeesusest Kristusest kui meie usu kesksest kujust ja räägi neist.

3. Palu pereliikmetel rääkida oma lemmiklugu Jeesusest. Loe ette sellest artiklist Tema kohta üks või kaks lugu. Tunnista Jeesuse Kristuse ülestõusmisest ja lunastusohvrist.