Roosiaed

Mihkel,” hüüdis isa. “Aeg on kooli minna.” Mihkel tuli aeglaselt trepist alla ja leidis isa teda ees ootamast.

“Kas ma pean minema?” küsis Mihkel. “Kas ma homme ei või minna?”

Isa raputas pead. “Me oleme liiga palju homseni oodanud. Ma saan sinust aru, aga sa pead teistele järele jõudma.”

“Õpetaja Peterson saatis mulle mõned ülesanded koju,” ütles Mihkel.

Isa ohkas ja ulatas Mihklile kampsuni. “Mina lähen täna jälle tööle — ja sina lähed jälle kooli.”

Mihkel tundis, kuidas silmad hakkasid märjaks minema. Ta ei hakka ju ometi jälle nutma! “Ilma emata on nii raske.”

Isa põlvitas ja kallistas Mihklit. “Ma tean.” Mihkel võis näha isa silmades valu.

Uksest väljudes vaatas Mihkel ema ilusat roosiaeda. Aga see ei olnud enam ilus. Igal pool oli umbrohi. Ta ohkas. Kas miski saab üldse kunagi enam sama olema?

Kool oli sama — lärmakad lapsed muudkui jooksid ja jutustasid. Mihkel vedas end oma kolmandasse klassi.

Tema parim sõber Saamuel lehvitas. Mihkel püüdis naeratada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta hingas muudkui sügavalt sisse ja püüdis mitte nutma hakata.

Õpetaja Peterson alustas tundi. Mihkel kuulis teda kõnelemas, aga tema pilk rändas aknast välja. Päike paistis. “Kuidas võib küll maailm helgena näida, kui ema on surnud?” mõtiskles ta. Mööda tema nina jooksis pisar.

“Vaadake, Mihkel nutab!” hüüdis kõrvalreas istuv Villem.

Ilma mõtlemata tõusis Mihkel püsti ja pani uksest välja mööda koridori jooksu. Ta ei lähe enam iial kooli tagasi! Ta lükkas suured kooliuksed lahti ja jooksis oma koju viie kvartali kaugusel. Tal oli külm ilma kampsunita.

Ta tõi oma toast jaki ja istus seejärel tagaaias oma kiigele. Ta kiikus edasi-tagasi ja põrnitses maha.

Tal tuli mõte minna vanaema juurde, aga ka tema oli nüüd kurb. Varem naeris vanaema palju, käis keeglit mängimas ja küpsetas küpsiseid. Mihkel mõtiskles, kas ka tema on jälle tööle läinud.

Mihkel kiikus üha kõrgemale. Ta mõtles, et äkki kukub ta maha ja sureb. Siis saaks ta minna taevasse ema juurde.

Ta kuulis sõnu nagu tuult puudes sahisevat: “Siis jääksid isa ja vanaema sinust ilma. Kas sa tahaksid, et isa läheks minema?”

Ta libistas kingadega mööda maad ja peatas kiige. Kes seda ütles? Kas ema rääkis temaga taevast? Ta vaatas ümberringi, kuid kuulis vaid lehti tuules sahisemas.

Mihkel vaatas puude vahelt sinisesse taevasse. “Ema, ma tunnen sinust puudust! Taevane Isa, palun aita mind!” Pisarad hakkasid jälle jooksma.

Äkitselt tundis ta soovi minna ema roosiaeda. Ta seisis ja vaatas vaeseid kastmata ja umbrohtu kasvanud roosipõõsaid. Emale see kohe kindlasti ei meeldiks! Ta lasi end põlvili ja hakkas umbrohtu kitkuma. Seejärel haaras ta vooliku ja kastis rohitud põõsaid. Peagi on kevad ja põõsastele tulevad erepunased, kollased ja roosad roosiõied. Ta mõtiskles, kas ka ema neid taevast näeb. Millegipärast tundis ta end ema aias töötades emale lähemal.

Isa auto sõitis mootorimürinal maja ette. Ta hüppas välja, jooksis Mihkli juurde ja kallistas teda. “Mulle helistati koolist!”

“Ma lähen homme tagasi,” lubas Mihkel. “Isa, vaata neid roosipõõsaid.”

“Ema oleks uhke,” ütles isa. “Ma vahetan riided ja me võime koos tööd teha.”

Rohides isa kõrval, mõtles Mihkel õitsema hakkavatele roosidele. Ta vaata et tundis nende lõhna. Kui need õitsema hakkavad, otsustas ta korjata mõned vanaemale.

Mihkel tõstis pilgu ning nägi Saamueli ja Villemit. Poisid heitsid pilgu umbrohule.

“Kas me saame aidata?” küsis Saamuel.

Mihkel noogutas. Aeglaselt hiilis ta näole naeratus.

“Armastav suhe jätkub surmaukse taga… Templipitseerimiste tõttu kestavad peresidemed edasi.”

Vanem Russell M. Nelson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, “Doors of Death”, Ensign, mai 1992, lk 74.